Öösel olin vahikorras, kui meist möödus laev. Oli huvitav jälgida kuidas laev kadus ja jälle ilmus nähtavale. Laine oli nii kõrge, et laev kadus selle varju ära ja nii paistiski , et vajus hoopis mere sügavusse kuid siis tuli jälle nähtavale. See oli ka üks reisilaev sest laeva aknad ja illuminaatorid olid kõik tulede valguse säras ja laeva kadumine ja nähtavale tuleks oli pimeduses hästi näha. Ilm läks aga üle tormiks. Vesi, mis laevale paiskus külmaga jäätus. Mees kes öösel vahti pidas sest selles piirkonnas on liivkel jäämassiivid, viskas laine vett nii kõrgele, kui mees üleval esimesel masti küljes .
Laine lõi laevale külje pealt ja õõtsumine oli suur. Veel halvem et vesi jäätus trossidele ja poomide külge ja laev kaldus ühele küljele, mis pidurdas ka edasisõidu kiirust. Laev hilines kohale saabudes üle 36 tunni. Ajalehe reporterid olid teadlikud tormist, mida laeva tabas ja olid nüüd sadamas vastas, et jäädvustada laev pildile mis paistis välja kui jäämägi. Igal pool jää, trossid nägid välja kui parajad palgid jämmeduselt. Laev ise poolküllili. Õnn et veel kohale jõudsime.
Õhtul panime riide ja läksime kolmekesi, onupoeg ka , uurima kus on raudteejaam, et vajaduse korral on teada kuhu minna. Sellel kaardil mis ma ajakirjaga meistrilt sain, oli tähendatud kaks raudtee liini. Üks laiarööpaline oli eemal aga teine pidi kaardi järele olema sadama ümbruses. Viimaks leidsime ka selle üles, ei olnud kuigi kaugel laevast. Nii tagasi laeva ja nõu pidama mis teha. Otsustasime Hansuga koos järgmisel hommikul, peale hommikusöögi kohe minna. Onupoeg esialgu jäi ja lubas oodata kuni kohale jõuame ja kaardi kunagi temale tagasi saadame, et siis ühel järgmisel reisul edaspidi järgneb meile.
Õhtul panime kõik valmis, mis kaasa võtta, ega meil seda kraami palju olnudki. Kõik mahutasime mis andis panime selga, see töö oli meile juba selge. Jätsime onupojaga ja nendega hüvasti kes meie plaanidesse olid pühendatud sest hommikul kas enam on aega kokku saada.
Öö magasime rahutult, igasuguseid mõtted ja plaanid segasid und. Hommikul kui einesta töölt tulime sest hommikul olime ikka oma tööpostil kuid siis peale sööki kohe riidesse ja ajama. Õnnetuseks kui laevalt lahkusime oli tekil pootsmann ta vaatas ja tunnistas meid küll kuid nähtavasti vist ei tundnud meid nende riietega ära, midagi ei öelnud ja viirastusime kiirelt kaduda.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim