Ma ei tea, kas kestab meie talv kaua? Või on eestis võimalus ronida looduslikust jääseinast juhuslik – toimuvad ronimistunnid endiselt Rannamõisas. Ikka kassid jalga , kiiver pähe ja ronima. Muutusteks ehk vaid see, et hulle ronijaid meelitab jääsein magnetina ning kui vähegi viitsiks, saaks siin nüüd korraldada ka keelekümbluse. Karvased ja sulelised treenivad üksteise võidu ning meil „noortel“ on võimalus jälgida kuidas „vanakesed“ harjutavad. Ja mida kõike on võimalik nähaning imestada kui hooletult nii mõnigi seltkond enda ohutusse suhtub.
Kahel korral oleme ka puudunud (mille asendasime 10 kilomeetrise lumes sumpamisega) ning ühel ilusal pühapäeval ronides jäin ilma ka oma esihambast. Kuidas see juhtus – ei tea aga nüüdseks peale tihedat hambaarsti külastust – olen uue ja ilusa hamba omanik. Ei saanudki kaua kunksmoori mängida.
Mida rohkem ma alpinismikoolis käin, seda rohkem hakkavad mind häirima puudused. Pole piisavalt kasse, kiivreid, ronimisvööd otsas. Jääseinal vähe köisi, kuid rahvast ronimas palju. Lisaks ootaks rohkem juhendamist ja tarkusi, mida tänaseks vaid näputäis on jagatud.
Sügisel õppekava uurides leidsin väga palju huvitavat ning mitmed teemad mägimatkajale olulised. Millal need tulevad? Varsti on kool läbi……
Muidugi olen mitmes asjas ka targem, eelkõige sõlmede ja jaamade ehituses aga sellest on siiski vähe…..
Tundub, et tuleb ise käsile võtta ning tavamatkajatele korraldada ellujäämise nippe, esmaabi võimalusi ning vanu lihtsaid tarkusi, et olla leidlik .
Viimane teooriatund „kliima, temperatuur, reljeef, elu-olu“ jäi mulle meelde, et patareide valik on lektorile südameteema ja muidugi – palju juttu jälle liustikest……
Tuleb hakata trenni tegema. Vastupidavuse trenni……
