Kui detsembris sai Napolis sõpradega mõnusad päevad veedetud, oli üsna loogiline, et varsti tekkis tahtmine taas samasse kanti tagasi minna. Seekord viis tee meid Sorrentosse ja Kaprile – ikka ilma rendiautota, eranditult ühistranspordiga, nagu meile kombeks. Kuid korra lahtise autoga kihutasime ikka.
Ja nagu ränduril ikka, tõi juhus teele toreda üllatuse: kohtasime kahte eestlannat, kes jagasid omalt poolt väärt soovitusi. Tänu neile sattusime paikadesse, kuhu pelgalt Tripadvisori abil ei satukski. Võluvad külakesed, vaated ja hiljem Kapri saarel… ööbimine “kloostris”, nagu Ragnar seda nimetas – kuigi tal puudub igasugune isiklik kogemus, mida see klooster tegelikult tähendab. Aga noh, fantaasial pole piire.
Itaalia majutused jätsid endast taas tugeva, veidi absurdi kalduva mälestuse: toa kõrval lennujaama lähedal ootas suur mullivann – kas voodi oli lihtsalt dekoratsioon? Kapril oli kõrgete lagedega külm tuba vedruvoodiga, Sorrentos lift, mis liikus aeglasemalt kui kellapendli liikumine ja viis otse kellegi korterisse, nagu oleksime eksinud privaatsesse ellu.
Aga elamused? Need olid kulda väärt. Jalutasime Vesuuvi otsas ja all, Herculaneumis ajaloohõnguline hetk, ning “sisseviskaja” restoranis lõunastamine lõppes küll ootamatult krõbeda arvega – aga no kuidas sa ikka sellise seikluse eest pahandad?
Soojad mälestused, täis Itaalia lõunapoolset hõngu, juhuslikke kohtumisi ja kergelt viltuseid voodeid. Täiesti meie moodi.
