Kuu: mai 2024

Tegime katusesindlist, millel ühelpool servas soo sees vibupüsse. Nendega sai märki lastud ja rakulkaga kuid nendega oli palju pahandust sest kivid tahtsid tihtipeale aknaid purustada ja neid pidi isa väljamaksma. Vennas oli väike ja rumal, laskis teistega üheskoos kui aga juhtus mõni aken laskmisega katki minema – tema kui noorem ja rumalam jäi süüdi aga…

Jälle möödus talv ja saabus kevade kuid seekord õige varakult. Tõime kevade pühadeks aasalt pajuurbasid. Kutsusime neid pajutibudeks. Võtsime korgentsiiniga või korgitõmbajaga noa kaasa ja käisime metsas mahla võtmas. Selle korgitõmbajaga tegime kasele väikese augu sest sügavat sellega teha ei saanud – ta polnud ju puur – augu sisse, lõime väikese pulga, midamööda siis tilk…

Meie poisikesed käisime aga koolis, õppisime tarkust hoolega ja pärast kooli kui tükid õpetatud, käisime jõel lumesõda pidamas sest oli jälle talv oma lume ja pakasega platsis.  Teisepool jõge, pool versta teisel kaldal oli ka suur koolimaja. Seal õppisid ümbruskonna maalt pärit lapsed, nende vahel meil siis ka need talvised lumesõjad peeti ja vahel päris…

Talve möödus ja jälle saabus kevad kuid sõda käis edasi, oli ka meile palju lähemale jõudnud. Saksa vangisid oli toodud meile vabriku ja veel elasid nüüd seltsimajas, seal kus enne sõdurid olid. Käisin neid vaatamas, nad käisid ise ka vabalt ringi. Nüüd võtsin oma saksakeelse ja mis mul meelde oli jäänud kui Pärnus supikoolis käisin,…

Esimene maailmasõda, mis tõi palju viletsust, raskust ja kurbust perekondadesse kust mobiliseeriti isad ja vennad ja kellest paljud paljud enam tagassi omaste juurde ei jõudnud. Too kord kui sõda algas ja suured väeüksused ka meilt Sindist läbi läksid, nägin ma esimesi suuri veomasinaid, täis kummide peal, liikudes tegid need hirmust müra, võib olla ka sellepärast,…

Aastad aga veeresid üksteise järel kiirelt, kiirelt. Vanemad tööl ja meie talvel koolis ja suvel koolivaheajal kodus. Abistasime vanemaid, tõime puid kuurist tuppa, korjasime “notsu” söögiks rohtu, see oli meile igapäevane kohustus. Kui see oli tehtud, käisime ujumas, jõgi oli ju lähedal ja ujuda juba oskasin. Olin ka juba väikeselt ärimees, niisama ka väike vend….

Minu ristiema, minu ema poolt kõige noorema vanusega tädi Juuli Sitsra, elas ka tol ajal Pärnus, Riia maanteel, meilt Kontse alt umbes kümme minuti tee. Niisiis minu emale tädi ja minule vanaema õde. Tädi Juuli oli väga tore inimene, samuti tema mees Enn, kes oli Juuli tädist tublisti vanem, nii umbes paarkümmeaasta ümber. Enn oli…

Ajaratas aga veeres ja emal oli nüüd rohkem tegemist sest väike vend võttis suurema aja endale ja mina võisin ka juba viie aasta ümber olla, kui mind viidi “Supikooli” lasteaeda. Seal lapsed said süüa, õpetati laule laulma. Küll oli see lasteaed, kas mingisuguse ususeltsivõi missioni ülalpidamisel. Õpetust saime saksa keeles ja ka laulud olid saksakeelsed,…

Vahepeal vanemad olid saanud uue korteri, Waldhofi vabriku majasse, mis asus kaunis jõe ääres. Mälestuse järele Kontse all tänav jooksis kohe jõe äärde välja ja teise pool kaldaga paadi ühendus. Pühapäeviti linnarahvas sõitis teisele poole kaldale, seal oli kohe männimets ja väga ilus koht kuhu väljasõite sai tehtud. Ka meie meie käisime seal. Ühel pühapäevasel…

Aeg aga veeres oma moodi ja jõulud olid juba ukse ees ja ühel hommikul, kindlasti oli see esimesel jõulupühal, kui hommikul ärkasin, ilutses oma jõulusäras kaunis jõulupuu, täis igasuguseid ehteid, ka präänikutest või nagu nüüd nimetatakse “piparkoogist” hobused, jõuluvanad, säravais paberites komvekid ja igasuguseid muid kujutisi. Olin ütlemata röömus, joostes ja kilgates jõulupuu ümber, ta…