Vahel on kõige suurem rõõm lihtsalt välja saada – ilma koroonareeglite, maskide ja piiritletud aladeta. Seekordne üllatusreisi korraldaja oli Ragnar ja sihtpunktiks salapärane Rabassaar – endine asula, mis nüüd meenutab pigem kummituslinna. Viimane elanik on ammu lahkunud, aga õhkkond elab edasi – vaikne, veidi kõhe ja samas uskumatult huvitav.
Kuigi ajahambad ja mõned pahatahtlikud käed on paigale oma jälje jätnud, on siin veel palju avastada. Vaatamist jagus pikemaks ja külmas talveilmas peetud teepeatus, lõkkel tehtud tee ja lobisemine tekitasid tunde, nagu aeg oleks korraks seisma jäänud. Just sellised hetked ongi väärtuslikud.
Kui juba liikvel, siis tuli ka kõht täis saada. Teades, et kohvikud ja baarid on justkui “keelatud viljad”, jõudsime Nelijärvele – ja mis vaatepilt! Söögikoht rahvast pungil, ei mingeid maske, kõigil hea tuju ja kahvlid usinalt töös. Võtsime meiegi oma portsud, istusime maha ja nautisime hetke. Justkui oleks ajamasin meid ajas veidi tagasi viinud.
Aitäh, Ragnar – oli imeline päev. Täpselt see, mida vaja.
