Hommik Tsehhis algab vara. Mingil seletamatul põhjusel kaob silmist uni ning nõnda jälle oleme jalul enne teisi.
Suundume vaatama, mida üllatavat on pakkuda hommikusöögiks. Juba uksel võtab meid vastu lämbe lõhn, mida saaks noaga lõigata. Sebivad sakslased ning nende lemmikloomad, kesine toiduvalik ning kummalist värvi mahl, lurr kohvi ja karvased kohvitassid, lisaks sulgedega keedumunad võtsid söögiisu. Püüdsime siiski süüa ning hiljem selguski, et meie pere on need kõige pirtsakamad ja nõudlikumad kogu seltskonnast.
Kuni teised sõid, pesid ja end sättisid eelseisvaks päevaks, käisime Lipno järve ääres nautimas imelist loodust. Lisamärkusena mainin, et „blue team“ sõitis Viini ning „pool kaheksa“ suundus härrade elu nautima Austria imelisse lossi, kus ootas neid sviit koos õhtusöögiga. Usume, et peale Tšehhi öömaja kogemust on see nende hingele imeline kogemus.
Meie mahajääjad aga võtsime suuna keskusesse kus imeline monstrum on rahvale rõõmuks ehitatud. Kõrgel mäe otsas, üle puulatvade ta tõesti kutsuvalt kuidagi mõjus.Piletid lunastatud, hea latte kohvi joodud ja juba olimegi kõlkumas köisraudteel kõrgustesse.
Iseenesest on tšehhi kodanikud laheda atraktsiooni väljamõelnud. Laudtee puude kohal, kus aeg ajalt saab tühjuse kohal teha tasakaaluharjutusi ning lõpuks ringiratast 54 meetri kõrgusele platvormile vaadet nautima asuda, on näha tõesti imelist loodust! Loomulikult on kõige olulisem siin liulaskmise toru kuhu meie reisiseltskond lausa joostes suundus.
Allolijatele pakub palju nalja kuulda liutorust tulevaid kilkeid, hirmukarjeid ja lõpuks ka häälitsuste autoreid endid, kuid Kairiti „toru“huiked on täna siin vaieldamatult parimad!
All orus väike hot dog ja õlu kõhus loksumas, suundub seltskond järjekordsele atraktsioonile ehk kelgutama. Põhimõtteliselt on kelgutamine sama nagu Kranjska Goras või Bledis, kuid siin sõidab kelk rennis nagu bobisõitudel kombeks.
Peale poetiiru suundume jälle oma imelisse öömajja – kes ujuma, kes arveldama. Alles õhtuhämaruses kui ilm veidi jahedamaks on muutunud, annab endast märku tühi kõht. Nagu inglikesed üle kesapõllu jalutame kilomeetrikese kaugemal olevasse külakesse ning naudime maitsvat sööki.
Päris hilisel öötunnil sama teed tagasi majutuspaika loivates ning tähistaevast nautides leidsime, et päev on igati korda läinud. „Blue team“ aga tiirutas mööda metsi ning püüdis leida koduteed. Viimases hädas sõitsid nad mööda jalgteed ja kohale nad jõudsid! Hea, et jalutajaid öisel tunnil seal täistaevast ei nautinud!
