Tänane hommik oli esimene kus tõusime enam-vähem värskelt ülesse. Läksime küll kahe paiku magama aga ventikas oli vait ja nii magasime nagu kotid kella 8.00-ni. Kohvi joodud ja hotellitädiga nõu peetud, võtsime suuna Gironast põhja poole jäävasse linnakese nimega Banyoles.
Linnas suur midagi vaadata pole. 1992 peeti seal olümpiamängude sõudmise võistlused. Paistab, et seda ala harrastatakse tänagi seal , mõned kangemad tüübid vehkisid aerudega ikka. Suhteliselt räpane ja mahajäätud paik. Blediga Sloveenias ei saa võrrelda.
Linnakesest edasi umbes 14 km asub aga tõeline pärl Besalu. Üle tuhande aasta tagasi tuli mingil järjekordsel Santal plaan kirik ehitada ja juudid sinna põldu harima tooma. Kirik mida ehitama hakati 997 aastal ja mis valmis 1003 on siiani püsti.
Ka juudi kapsamaa asub samal kohal. Paistab, et kohalikud linnapead on hispaanias kõvad poisid olnud ja altkäemaksust hoidunud. Nii ongi kirikut ümbritsev väga vana linn, müürid ja sild säilitanud vana oleku. Ühtegi nõmeda uut maja või hotelli pole sinna püsti pandud. Tapeldud on seal aga kõvasti, küll mauride ja prantslasetega, juudid löödi ka kõik 12.sajandil maha. Linna peal tasub kindlasti teha väike jalutuskäik ja siis soovitaks treppidest alla tulla ja jõe ääres herneid krõbistada ning vaadet nautida. Juudi kapsamaal saab vaadata kuda siis vanasti peenraid tehti ja mis rohelist kodus liha kõrvale pakuti.
Jõe ääres suutsin ühe suure konna põgenema ajada, juu ta pidas mind prantslaseks. Elukas lendas nagu lutsukivi üle kärestiku, pärast ainult krooksus teiselt kaldalt.
Kindlusest edasi 20km jääb Olot. Sealt tuleb võtta suund Santa Pau peale, kus asub Zona Vulcanos. Tänase hommikuni ei teadnud ma, et Costa Brava rannikust umbes 70km läände asub vanade kustunud vulkaanide ala. Neid on seal kobaras nagu seeni. Jõudsime piirkonda lõuna aeg ja reegel on siin maal see, et kell 13.00 pannakse suured ja väikesed putkad (ärid,poed jne) lihtsalt kinni ning minnakse siestale. Metsa ja mäele minemiseks nappis meil kütust ( vett ja süüa) ning pöörasin autol otsa ringi , et sõita suurde linna tagasi varusid täiendama. Napilt 100m sõidetud kui silma jäi väike majake, mis tundus olevat söögikoht ja mille ees parkis ka paar traktorit. Ohhoo ja avatud ka!
Kataloonia tõeline köök!
Selleks, et saada aimu külastavast maast ja rahvast oleme alati püüdnud leida niiöelda maasoola. Tõelist elu ja mitte mingit turistilõksu. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Seekord saime aga jackpoti. Söögikohas oli paar seltskonda kohalikke mehi siestat pidamas ja vatsa täitmas. Võimalik , et pooled selle küla mehed. Melu vaibus hetkeks minu Hola hüüde peale ja kohe läks mölin ja hõiklemine edasi. Teine vaikus hetk oli siis kui Kati ja Della sisse astusid. Natuke vaikust ja sama lugu. Rõõsa paksuke perenaine tõttas meile kibekiiresti vastu. Ohoohh, isegi ingliskeelne menüü leiti ülesse.
Laudades järasid mehed suuri konte, salativaagna pealt ahmati rohelist ja veini kallati pudeli küljel olevast torust otse suhu. Suur valge sai käis käest kätte ja kerge küüslaaugu aroom uimastas meid täielikult. Siin me peame sööma ! Mis siis , et üksteise keelt ei mõista hakkama saab ikka. Hiljuti oli selline lugu, et söödavast aru saada tegi müüja meile tibutantsu ja lehvitas kana moodi tiibu. Selgemast selgem ju! Seekord küll nii ei läinud sest abiks oli ingliskeelne menüü. Kõik oli homemade ja nii tellisimegi salatit, valged oad vorstiga, kana ja siga. Valikus oli veel lehma, parti, lammast, jänest ja kala. Kuidagi saime ka vee ja veini tellitud. Võtsime vulkaanikaatrite maalide vahel laukeses kohad sisse ja jäime huviga ümbritsevat melu nautima. Perenaine sebis ringi siin ja seal , köögist kostis raskeid kirve pauke . Ühel hetkel oli ta suure punase kandilise pudeliga meie laua juures ja minu tellitud kaks klaasi veini tähendas liirit veini. Nu eks ma ütlesin talle Si-SI tõesti mitu korda. ( hiljem selgus, et nii käibki – tuuaksegi suure kannuga veini, kes see siin klaasiga ikka jamab). Kohalik talumehe oliiv salatis oli tummine. Salatit ei tohi kohe ära süüa, sest põhiroog ongi tavaliselt ainult liha ja selle lisand uba või kartul , lisaks sai sinna otsa heal juhul.
Müristas, õnneks mitte vulkaan. Hoovihm tõi kaasa rahe ja saksa koolilaste grupi, kes pressid end ka sisse. Perenaine läks puhta pöördesse sellisest rahvamassist ja andis aga vunki juurde.
Saabus meie toit. Väga suure kana võik kuke pool keha oli taldrikule mahutatud. Vorst ja oad ning seamedaljonid. Kõik lihad olid lõkke peale küpsetatud . Oad olid rohke küüslaaugu ja oliivi õliga. Vahtisime suu ammuli seda portsu ja saime aru , et vähemalt tunnike kulub meil siin ära.
Vein sai otsa koos vihmaga, pool vorsti ja natuke siga jäi järgi. No lihtsalt ei olnud seda enam parkida kuhugi. Lihad olid kõik omapärased meie maitsele, võiks öelda , et uudsed ja natuke ehk magedad. Kindlasti mitte vürtsised –tulised aga tehtud maitseainetega mida meie ei tea või tunne. Kolmanda variandina pakuks seda, et need olid tehtud kohapealsest väga värskest lihast.
Meie õnneks asus Santa Margarita nimelise vulkaani juurde viiv tee 100m kaugusel teisel pool teed ja nii võisime oma veiniuimased pead ja täistopitud kered valmis panna matkaks.
Mina siin lõpetan ja lähen vanni, Kati jätkab kirjutamist.
Olime niivõrd täissöönud, et 100 meetri kaugusele sõitsime autoga. Vihmast aurav maantee ning päikeses sillerdavad puud, õhk mõnusalt värskest lõhnast paks. Üks räsitud kass prügikastide vahel haledalt süüa mangumas, uurime vulkaanide juurde viivaid matkaradu. Loomulikult keeldus Della kassi juurest lahkumast, üritades kassikesele minu eilset võileiba sööta, mille me autost leidsime.
Väike vaidlus ning Della kõvahäälse protesti saatel asume kõige lähema vulkaani poole teele. Vahepeal siiski kahtleme kas edasi rühkida või mitte, sest kõu kõmin ja tumesinised pilved tunduvad liikuvat uuesti meie suunas aga kui juba vulkaanide juures oleme – tühja sest vihmast. Me peame vulkaani nägema!
Teekond viib läbi tõelise vihmametsa – tume, sünge, aurav ning õhk tundub veelgi rammusam, lõika või noaga. Metsas ripuvad puudelt meile tundmatud liaanid, alusmets kaetud imelike taimedega ning puutüvesid katab kämbla suuruste lehtedega luuderohi. Matkarada on süsimust , porine ning vihmast tekkinud ojakesed sunnivad meid hüplema kui otsime väheke kuivemat maapinda. Üks käänak paremale, teine vasemale ning satume üsna vanade hoonetega varustatud lagedamale alale. Maja ise on kohe kokku kukkumas kuid…….siin räästa all ilutseb töökorras Coca Cola automaat – 1.70 ja võid olla ühe jääkülma joogi omanik. Kümme sammu edasi ning kari lambaid uudistavad meid, häbenemata oma sisemust tühjendamast, et võilillele kõhus ruumi teha. Astume kiiresti edasi, kuigi lambatalled meelitavad vaatama. Tumesinine pilv hõljub ähvardavalt peade kohal. Oleme jälle dzunglis, nuttev Della sabas. Kass teisel hinges – küll söövad kohe rebased ära ja miks hispaanlased kasse ei armasta. Jah – tundub, et igal hispaanlasel on koer kui mitte kaks või kolm aga parklas olev kass on meie Hispaanias oldud ajal teine keda me oleme näinud.
Mul pea veidi veinist, söögist ja kuumusest uimane, ähin ja puhin mäest üles tatsudes hullemini kui auruvedur, mille peale Ragnar saab erilise mõnuga mulle öelda: tead, kui tahad Triglavile tulla – pead hakkama trenni tegema ja seda kohe päris hoolega!“
Ma isegi ei raatsi talle seepeale oma pilku suunata vaid vahin oma poriseid varbaid, mis plätudes süsimustaks on muutunud. Korraga olemegi vulkaani äärel ning edasine teekond viib meid alla – ikka vulkaani sisemusse. Nüüd liigume mööda tumepruuni, punast ja musta rada, mis on äärmiselt libe.
Santa Margarita keskel on üks kena pisike kirik ning lahe on olla päris ümmarguses kraatris kuigi pean tunnistama, et endisest vulkaanist ongi järel vaid kuju. Ümberringi laiub mets , linnud sidistavad ja päike kütab mõnuga. Üks hull on ehitanud oma kodu vulkaani äärde…ei tea mis valu tal selleks küll oli?
Tagasi lippame kiiresti sest linnud on jäänud kahtlaselt vait ning üle vulkaani ääre paistavad vihmapilved. Loomulikult võtab Dellagi jalad kiiresti selga – ta näeb peagi oma kassi. Kas ikka kass ootab teda? Möödume Coca Cola masinast, mida parasjagu täidetakse ning Dellake pistab jooksu. Astun minagi kiiremini , Ragnar suundub vasakule metsapeatust tegema kui märkan poris väikest madu – paraku laiaks sõidetud. Teatan metsapeatuse tegijale, et meil siin madu…kui Ragnar suure raginaga võsast väljub. Loodan, et sai ikka pissipeatuse korralikult sooritatud. Keeran madu ühtpidi ja teistpidi ning jätkame teekonda parkla suunas. Parklas leiame kassi, söödame ja joodame ning võtame suuna kodule.
Tee koju on imeilus. Üle mägede inimtühjuses. Vaid lapse kassihalin kõrvus…anna kannatust! Pärast mõningast nuttu ja vaidlemist ronib türdukuke autoistme vahele ning mossitab kuni koduni.
Teekond kiirteel ( mitte tasulisel teel) on omamoodi huvitav. Teeäärsed on palistatud FIEdega, ehk siis tänavatüdrukutega. Ainus algkapital, mida kindlasti vaja on – on plastmassist aiatool, millel istuda. Ütlen ausalt…türdukud autoaknast paistavad väga kenad, ilusa figuuriga ning mõnigi neist tundub üsna nooruke. Ma pole muidugi kindel kas ma jään sama arvamuse juurde kui neid lähedalt näen…… Eriti kogu kambast ( noh neid piigasi teede ääres oli tõesti väga palju) jäi meelde üks kena blondide patsidega ja helesinises riietuses tüdruk. Ja üks kollane aiatool oli tühi…..järelikult tegi kuskil tööd. No edu talle!
