Hommikul läks meil tükk aega, et jõuda otsusele kas jääda veel üheks ööks siia samasse Kobarite all asuvasse väiksesse külla või tõmmata edasi Austria poole. Minu kindel soov oli, et viiks ikka eesti lipu maja taga oleva mäe otsa . Jonnakus viis seekord sihile ja enne mäe vallutamist sõitsime Kobari külakese poodidest toidukraami muretsema. Shoping tehtud, läksin kohaliku cashmashine tühjendama. Masin kontollis kaardi ära, kõristas ja luges omaette raha , andis kaardi tagasi ja ekraanile ilmus märk Thank You! Paraku oli ta otsustanud raha endale jätta. Masina taga oli väike panga kontor koos telleri Medvediga kes oli korraga sattunud ühe iirlase, eestlase ja kahe prantsuse pensionääri piiramisrõngasse. Pr. Medved üritas selgeks teha, et automaat on rikkis ja raha tagastatakse kontodele. Mina olin kindlal veendumisel ,et nii ikka ei saa ja moodustasin rahvusvahelise rünnakrinde kaasates tagalajõududena meie Hansapanga klienditoe. Selle lahingu me võitsime, proua vehkis kätega ja porises midagi oma keeles aga soostus meile kirjutama välja panga poolt mingid tõendid. Rünnakrühm oli rahul ja üksteise võidu mindi muidugi Eurovisioni laulude teema peale. Räägitagu mis tahes aga inimesed teavad eestit üllatavalt palju läbi selle telesaate.
Kiirelt „kodust“ läbi , sobivamad riided selga ja hurraga hakkasime kimama mööda spageti rada oma „ limusiinidega“ mäe poole. Algus oli täitsa rahulik aga mingil hetkel läksid teed aina kitsamaks, laugetest tõusudest olid saanud lühikesed järsud nõlvad ja kurvi võtmiseks pidid rooliga kõvasti mängima. Anti oli püstihädas oma automaatkastega masinaga , kuidagi moodi ta ikka liikus ja lõpuks ka 900m kõrgusel olevasse viimasesse parkimiskohta kohale jõudis. Ilm väljas oli päikseline, mäetipp paistis kergelt olevat pilvedes ja sooja oli 25C ümber. Helistasin veel korra Eduardile ( meie apartmendi hollandlasest peremees) ja sain lisajuhiseid matkaraja valikuks. Meie kamp asus hanerivis teele nagu tõelised mägironijad. Esimesed 15 minutit tegid selgeks, et vett peama jooma säästlikumalt ja puhkama iga 10 minuti tagant. Higi jooksis ojadena ja kohalikud lehmad kõlistasid oma kaelaehteid andes märku järgmistele lehmadele meie tulekust. Peale esimest kolmveerand tundi olid esimesed meist juba pikali maas, higi voolas juba jõgedena, Erikal käis pea ringi ja lapsed kippusid virisema – hanerivi hakkas lagunema. Tunni mööduses oli selge, et tõus on olnud ainult 150m ja olime 1050m peal ning Erika võttis koos lastega suuna tagasi allapoole. Jätkasime neljakesi – mina, Katrin, Anti ja Andreas. 1200 meetri peal virvendasid miraazidena silme ees basseinid ja uskumatu sai tõeks, me leidsime lehmade jaoks tehtud jootmiskoha kus nirises selge liustiku vesi. Olime kui hülged hullamas selle külma veega ja jahutamas oma valutavaid jalgasid. Karastav vesi tegi oma töö ära ja järgnevad 10 minuti oli täitsa talutavad. 1350m peal hakka Katil kerge peapööritus ja ta pakkus välja, et jääb maha ja liigub tasapisi meile järgi. Ilm oli läinud tunduvalt jahedamaks, pilvetupsust mäe otsas oli saanud tõsine ähvardav vihmapilv aga siiski liikusime pikas rivis edasi. Umbes 1500m peal oli minu ja Kati jaoks see hetk kui olime sunnitud lipu maasse lööma, olime siruli maas, keeled vestil ja jalad ei tahtnud üldse enam alluda mõistusele. Kergelt juba tibutas, kaugel müristas ja välku lõi aga Anti ja Andreas veel üritasid. Meie liigutasime end allapoole ettevaatlikult, kivid olid väga libedaks muutunud ja paar korda oli tõsist libastumist juba meie töntsid kehad tunda saanud. 1600m pealt andis ka Anti meile teada, et nad pöörduvad tagasi. Tagasitulek oli kiire, lehmad tundsid meie ebaõnnest ilmselgelt mõnu inisedes vaikse irooniaga. Hoolimata tippu mitte jõudmisest olid alpiaasad ja need vaated uskumatult kaunid ning tõenäoliselt tulen ma siia kunagi tagasi , et lõpetamata mäevallutus ikkagi ära teha ja lehmadel ka suu sellega kinni panna.
Koju jõudes olime näljasemad kui hundid, naised suutsid siiski meile söögi ära teha ja peale kahte õlut oli rampväsimus peal. Ajasime kolmekesi Anti ja Katiga kuidagimoodi kargud alla ja suundusime läbi küla allapoole kiirevoolulist, täiesti läbipaistvat helesinisst jõge vaatama. Prantslannad loopisid lendõngi kaugemal ja meie solberdasime madalas vees mis tõmbas jalad krampi pea minutiga. Tagasitulles jalutasime külakese kaks tänavat läbi edasi-tagasi, pätsasime puuotsast siit ja sealt kõik võimalikke ploome ja maandusime pea hämaras kodus. Meie maja peremees tutvustas kohaliku ajalugu ja tegelikult asusime kohas mis peale esimest ja teist maailmasõda on praktiliselt rahvast tühjaks tehtud ning kõvasti lahinguid peetuid. Eduardi enda maja asub kohal kus juba üle 700 aasta on olnud maja või elamu ja mis on ka külakese teadaolevalt üks vanemaid majakohti. Aia harimise käigus on ta leidnud relvi ja mürkgaasi ballonne esimese maailmasõja ajast mil siin oli 900 meest maha löödud itallaste ja sloveenide vahelises kähmluses. Teine maailmasõda tegi järgmise puhastustöö ja kondi uputuse põldudele. Kondid pidid olema täitsa tavaline asi metsas ja põldudel ning tema väitel oli külake taaselustaud alles viiekümnendatel aastatel. Maavärinad on laastanud seda paika 1978 ja viimane suurem oli 1998 mis hävitas ka üle jõe tuleva silla.
Enne magamaminekut ajasime pimedas aias taga mingeid helendavaid lendavaid putukaid ( nagu meie jaaniussid aga nood siin lendavad) ning peale seda vajusime õiglasse unne.
Homme viib meid tee Austriasse. Ahjaa, Kati kirjutab lugu Itaaliast aga natuke läheb veel sellega aega.
