Suvel kui kuumaga sääsed ja kihulased välja tulevad ja elamine nende mugavates korterites ründama hakkavad, on nende vastu abinõud leiutatud ja selleks valmistamiseks aknavõrke, mis aknasuuruselt raamitakse.
Kahel eestlasel olid sääskede ettevõte Brooklynis ja ma läksin nende juurde tööle. Nädala palk 35 dollarit. Vahepeal sain omale oma ettevõtte toa ühte Eesti perekonda. Lapsi neil ei olnud, toa eest maksin 6 dollarit kuus, võisin ka kööki tarvitada ja see oli mulle väga tähtis.
Ka onupoeg oli mulle vahepeal järele jõudnud. Need kaardid, mis veel endal tee juhiks olid, saatsin temale Euroopasse järele ja nad olid sama laeva poolt neljakesi jalga lasknud. Onupoeg sõitis New Yorki, teised Buffalosse Erie järve piirkonda ja osa neist Detroiti Michigani järve lähistele, lootes seal mõne järve laevadele koha saada.
Onupoeg suundus ehituse peale tööle puutöö alale. Sinna kuhu ta tööle läks, töötasid veel palju eestlasi, üks neist oli ehitus-tisler tööde juhataja Reinmanni nimeline ja tema juurde ehitustöödele olid eestlased alati teretulemas, ka need kes seda tööd ei tundnud varem. Õppisid seal, kuid sellel ajal said nad palka pisut vähem 6-8dollarit päevas. Unioni- ametühingu kinnitatud palgamäär oli 10 dollarit päevas. Mõni aasta hiljem ametühingu nõudmisel tõsteti palka 12 dollari peale päevas. Niisiis säärased mehed olid tööde ettevõtjale päris kasulikud – odav tööjõud. Kui aga ametühingu delegaat või kontroll oma kontrollkäigul tabas ehitusepeal sääras töömeest kes ei olnud ametühingu liige, polnud ette näidata ametiühingu liikmekaarti, pidi töölt lahkuma.
Firma pidi maksma trahvi, et oli kasutanud säärast tööjõudu. Seesuguseid töötajaid kutsuti scääbideks (scab) seepärast säärastel meestel tuli töötada ettevaatlikult, et vahele ei jääks.
Kui aknavõrkude nõudmised jäid vähemaks ja tööd enam sügisel nii palju ei olnud, läksime uuele tööalale “Weather striping Co” asutus või ettevõte mis töötas uus-ehitustel ja vanadel ehitustel akendele tuule trippide või tuulekaitse sisse panemisel. Aknale hööveldati umbes 5-6mm höövliteraga 10-12 mm sügavusele raamisse, mis vastu lengi käis soon sisse ja lengi külge löödi trip mis kujutas endast T tähte, ainult selle vahega, et tee tähesaba oli lühike ca 8-10mm kuid alus mis naelaga kinnitati lengi külge oli umbes 30% lai ja kui nüüd akna kinni panime, see tripirida mis lengi küljest välja ulatus pidi akna raami sisse hööveldatud soonde passima.
Seega ei olnud väljastpoolt tuulel võimalik tuppa sisse puhuda. Mul töötas üks tuttav poiss säärase töö peal. Käisin paar päeva temaga kaasas, et ära õppida selle töötegemise võtted. Siis ostsin endale vastavad tööriistad ja riistadele kohvri aaga et kohver uus välja ei paistaks, nühkisin seda kodus vastu põrandat ja tegin väljanägemise pruugituks sest muidu võis arvata,et mees tuleb tööle puhta uue riistaga ja kohvriga, et see on päris roheline, pole varem sel alal töötanud. Siis leidsin ühest lehest kuulutuse kus vajati neid töömehi sellele tööle. Palk oli 40 dollarit nädalas ja töö normiks oli 10 aknaava, kahepoolne lahti käivad ja 12 aknaava topelt, üles-alla liikuvad.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim