Taaralaost viidi mind üld Cleaningcream osakonda. Seal valmistati puhastuskreemi mis oli mõeldud iluravi toimele, näole ja kätele. Puhastus, pehmendav ja toitev vahend nahale. Suur saal, pikkade laudadega täidetud tühjade portselan totsikestega igas suurused üksteise kõrval, mis sai kuummalt vedelasolekus CleaningCreami vedelikuga täis täidetud, mis vooliku kaudu automaatseadelise kaudu purkidesse, kus ta peatselt hanguma hakkas.
Minu töö oli nüüd see, et purkide hangumisel peale löönud õhupallid, mis jätsid kreemipinnale näotud augukesed. Tuli need kuuma elektrisoojendajaga pulgaga pealmise korra uuesti üles sulatada, et see pind ühtlaselt tasaseks ja ilusaks jääks ja hiljem kui purgid kõik kõvaks hangunud, ma mõtlen nende sisu siis pühitakse rasvast ollusest, mis töötlemisel oli purgi külge jäänud kaanetada ja ära saata pakkimisosakonda.
Käed läksid mul nüüd nii pehmeks ja nahk uuenes igal nädalal kreemi ja piirituse mõjul. Tööd tegin hoole ja puhtusega, nii olin ma siis lugupeetud igati oma kaastöötajate silmis ja sõpru tuli järjest juurde kellega kokku puutusin.
Kodustega oli kirjavahetus pidevalt. Küsisin, et kui vaja saadan neile raha. Ristiemale kes Sindis elas, saatsin väikese summa ja see oli õnneks temale kätte jõudnud just sünnipäeval. Ilma, et ma ise oleks teadnud millal tal see tähtpäev oli.
Siis saatsin vanaemale kes elas Häädemeestel oma kõige noorema tütrega ka pisut meeleheaks. Meie olime peaaegu noorema täditütrega ühevanused. Tema oli pisut mõned kuud minust vanem. Tean ja olin kuulnud seda, et kui minu kõige noorem tädi oli sündinud, olid minu vanemad katsikul seal käinud ja siis minu ema oli nagu muuseas nimetanud et nüüd veel vanainimestel laps.
Vanaisa oli teisepool lauda istunud ja puulusikaga koputanud emale pähe, et laps mokk maha, ärgu segagu vanemate inimeste tegemiste ja toimetamiste vahele. Nii siis oli vanasti kasvatuseks tugev kord, et isegi täiskasvanud tütar kes mõni kuu hiljem ka emaks sai, ei tohtinud vanemaid õpetama minna.
Ka onule kes mulle pisut reisiraha andis kui käisin tema juures, saatsin ühes % ära. Nii et võlgu mul kellegiga ei olud.
Ainult vanematele kes mind kasvatasid ja minu eest hoolitsesid. Seda võlga ei suuda küll ükski laps tasuda neile selle eest missuguse armastusega vanemad kasvatavad oma lapsi. Seda mõistad alles siis kui oled ise jõudnud ka nii kaugele ja tunned seda ise omas südames ja meeles. See on suur rahustus ja tänu nende vastu kuni surmani.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim