Elu läks jällegi endist viisi. Käisime tööl, õhtuti sportimas, kinos või teatris. Tundsin üsna rõõmu Valdi üle nüüd, ta veetis enamasti meie seltsis oma vaba aja. Tal oli nüüd oma möbleeritud tuba, kus ta elas ja õhtul hiljem võis ta seal omale väikesel gaasipliidil kohvi ehk teed keeta, muidugi see oli peale õhtusöögi mis ta väljas sõi. Nädalad veeresid ja siis ühel pühapäeval kui me iga üks oma koju, et nädala algul jälle tööle minna, tema aga sinna ei tulnud.
Arvasin, et tegi ühe päeva endale asjaajamisteks, ka teisel päeval ta ei tulnud tööle, arvasin, et tuleb ehk õhtul klubisse kuid ei. Nüüd läksin sinna kus ta elas. Perenaine tegi ukse lahti ja jäi uksele seisma.
Ta tundis mind et olen Voldi sõber. Kogeles, suu nagu ei tahtnud käia, sai ta üle huulte ütelda, teda pole enam ja siis ta jutustas et esmaspäeva hommikul oli ta tundnud tema toast gaasilõhna tulemas.
Sealsed uksed on väga kindlad ja gaas ei pääse nii kiirelt teistesse ruumidesse. Ust avades leidsid nad eest tema laiba. Gaas oli teinud oma töö. Nagu hiljem uurimised näitasid oli Voldi hilja öösi koju tulnud, gaasipliidile teevee või kohvi soojenema pannud ja iseendal silmad pisut kinni lasknud kuni kohvi soojaks läheb.
Kojamees kes ühtlasi maja hooldaja ja remonditegija oli hommikupool ööd, remontinud vahepeal gaasimagistraal toru kinni keeranud, hiljem jälle avanud. Eks see manööver kustutas tema gaasipliidi ja hiljem peale ülala nimetatud remonti gaas valgus tuppa, sest kinnikeeramisega tuli kustus.
Voldi oli hommikul kohe, kui see avastati ja arst ja politsei asja selgitanud surnukuuri viidud. Käisime sõbrad teda vaatamas, Ta oli palsameeritud ja paistis oma nooruses väga hea välja. Linn mattis ta maha, tema isiklikud asjad viisime eesti konsulaati, kus need omastele Eestisse ära saadeti, nii lahkus meie seast üks tubli noor eesti poiss, kellel oli ees veel elu elamata ja tema elutöö tegemata. Kahju oli temast meil kõigil, kui ühest heast sõbrast ja ausast inimesest kel tulevik oli veel ees.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim