Vend peale koolilõpetamist oli riidemagasini õpipoisiks läinud. Õppis müüja kutset. Oli edu sel alal ja teenis hästi. Hiljem oli väljaõppinud sellina. Töödanud Estonia all riideäris, kus kangaste müük – ülikonna ja kleidiriided igasuguses valikus. Palk oli üle saja marga + boonus%.
Nüüd aga ühel päeval saan kirja temalt, mis oli saadetud “Charlestonist”. See on sadamalinn Ühendriikides vastu atlandi ookeani. Palub, et saadaksin talle raha,et ta tuleb laevast maha. Saatsin kiirelt talle saadud aadressi järele soovitud summa.
Nüüd jäin ootama millal ta saabub kuid selleasemele et ise oleks ilmunud, tuli telegramm. Ütleb, et laev lahkus sadamast, raha jäi saamata., Sõidavad teise sadamasse Wilmingtoni. Saatsin raha sinna – saatsin uue, endise mis oli saadetud Charlestoni, saadetagi peale viiendat tööpäeva sest vastava märkuse tegin peale, et kui selle ajajooksul pole välja võetud, tagastada.
Nüüd jäin vennast ootama.
Mõne päeva pärast oligi kohal. Kohtumine oli meil liigutav. Pisarad tulid mulle rõõmupärast silma. Oli sõitnud rongiga Pensilvaania jaama, see suur raudteejaam kuhu rongid saabusid linna maa-aluste tunnelite kaudu. Auru ehk diisel vedurid mis ronge veavad jäävad väljaspool linna maha ja rongid toob kohalik elektrivedur mis toob maaaluse tunneli kaudu pärale.
Muidugi kui ta maa alt jaamast ülesse tuli, maa sees jaamal on mitu korrust maa all kus asuvad pakihoiuruumid, ajalehtede müügipaviljonid ja einetamise ning ooteruumid, ei osanud ta edasi minna.
Kõige õigem nagu ta hiljem mulle jutustas, arvas ta olevat võtta taksi. Küll see aadressi järele kohale sõidutab kuid siinsed autojuhid, kui näevad et sa oled roheline ja linna ei tunne, teeb sul linnapeale mitu tiiru enne kui kohale viib sest mida pikem tee seda suurem tasu.
Nii oli ka vennaga sest see maa oli kaunis lühike sõita kuid takso oli päris hea hulga aega tema arvamise järele sõitnud enne kui kohale jõudsid ja ka vastavalt tasu – muide seda maad oleks sõitnud alla dollari, nüüd oli ta selle eest maksnud ligi viis dollarit ja rongiga või trammiga 5 sendiga oleks kohal olnud ise kes on asjaga kursis.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim