Aeg aga veeres oma moodi ja jõulud olid juba ukse ees ja ühel hommikul, kindlasti oli see esimesel jõulupühal, kui hommikul ärkasin, ilutses oma jõulusäras kaunis jõulupuu, täis igasuguseid ehteid, ka präänikutest või nagu nüüd nimetatakse “piparkoogist” hobused, jõuluvanad, säravais paberites komvekid ja igasuguseid muid kujutisi.
Olin ütlemata röömus, joostes ja kilgates jõulupuu ümber, ta oli toas meil kaua aega, Kui pühad olid möödas, siis ühel päeval minu ema jäi haigeks, lamades voodis. Üks võõras tädi tuli meile, käes oli tal imelik ümarik kollane kast “kohver” ja läks sinna tuppa kus lamas ema. Et ma säärast imelikku kasti varem polnud näinud, tahtsin kangesti teada mis seal sees võib olla, nii siis hiilisin tasakesi sinna tuppa kuid mind märgati peatselt ja saadeti kiirelt toast välja ja anti isa hoiu alla, et ma mitte tagasi ei läheks.
Isa jutustas mulle muinasjuttu , kui järsku teisest toast tuli kuuldavale hirmus kisa. Hüüdsin isale, et seal on siga. Seda looma ma nägin vanaema juures kui suvel maal käisin ja nii olin ma siis kindel, et säärane loom on toas kus ema oli.
Isa pisut hiljem ütles, et kurg oli toonud mulle väikese vennakese ja see oli säärast häält teinud ja see oli siis 1. jaanuaril, vana kalendri järele, nüüd aga 14.jaanuaril 1909 a.
Nii siis, eks põnevamad sündmused ikkagi on jäänud lapse mällu.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim