Olen sündinud 14. veebruaril 1905 aastal. Olles umbes kolme aastane, see oli enne minu venna Hermanni sündi 1909 aastal, nii siis 1908 a varajasel talvel kui esimesed külmad olid kaanetanud veekogud.
Tol ajal elasime Pärnus, Port Arturis (port-da-duur), kui kuulsin hilisemal ajal, kui suurem olin, seda suurt punast telliskivi maja kutsutavat kus elasime. Port tähendab sadamat ja see maja asus kaunis sadama lähedal, kuid Artur ehk da-duur tähendada ka mõne laeva või kauba kontori lühendatud nime. Tol ja veel hilisemal ajal oli Pärnu kuulus sadamalinn. Suured kaubalaevad tõid Inglismaalt ja teistest riikidest igasugu kaupa, kuid peamiselt väetist, superfosfaate, kaalisoola siis veel suhkrut ja soola.
Tagasi viidi aga laudu, prusse ja puupappi. Pärnu jõe äär oli täis saevabrikuid, kus laadung peale saadi. Siis oli Pärnu jõeääres veel Venemaa kõige suurem puupapi vabrik “Waldhofi” kust laevatäied puupappi välja viidi Saksamaale, Inglismaale ja mujalegi. Ka minu isa töötas seal vabrikus.
Nii siis ühel ilusal pühapäeva hommikul riietas mind ema soojalt ja isa viis mind kelguga jõele sõitma. Algul olime rohkem kalda lähedal, siis sõitsime aga kaldalt kaugemale. Jõel sõitsid palju uisutajaid, nende seas oli ka palju koolipoisse. Tol ajal olid koolipoistel oma vormirõivastus, kinnise kraega must kuub ja pikad püksid. Vask pandlaga rihm vööl. Nii nad kihutasid meis mööda siuhh ja sauhh tehes pikki poognaid sõites ja ikka kaugemale meist. Eemale, keset jõge paistis olema must jää, tahtsin et isa lükkaks ka mind sinna ja nii ta siis hoogu võttis ja minu sinna lükkas, ise jäädes järele kõndima. Kelk liugles mustale jääle ja jää hakkas praksuma ja kelgu esiots jääst läbi vajuma. Vesi tuli jääle pääle ja minu jalad olid juba vees. Tahtsin kelgult maha ronida, kuid isa hüüdis, et oleksin rahulikult kohal.
Kelk oli umbes sarnase konstruktsiooniga nagu praegused soome kelgud, kuid lühema jalatsitega ja umbes istme kõrguselt oli veel väljaulatuv kaitseraud või võru kelgu külgedel ja nende küle võrele jäi kelk jääle kandma. Isa seisis kaugemal, tema ei saanud mind kuidagi abitada. Jää oli nõrk ja ta oleks võinud ise sisse vajuda, Siis aga nägin kuidas juba eemalt koolipoisid uiskudel tehes lähenevaid poognaid minu poole, minust väheke mööda ja iga korraga ikka lähemale, kuni üks neist jõudis minus möödudes nii lähedale, et ulata käerauast kelgul kinni haarata ja mind sealt välja rebida. Ise kihutades edasi aga kelk ringi veereldes kalda poole, kus isa seisis, seisma. Koju jõudes tehti jalgadele soojavee vanni, et haigus kallale ei tuleks.
Sellest peale vältis isa, mind kelgusõidul mustale jääle sõitmast.
Oskar Reikop
Waldhofi vabrik, Pärnu
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim