Aastad möödusid ja elu veeres edasi endiselt. Sügisel olid spordiseltsis juhtkonna valimised kus mind seltsi sekretäriks valiti ja teisi sõpru. Kes esimeheks ja muudele kohtadele. Need kõik olid palgata, auametid mida tegime vabatahtlikult seltsi heaks.
Nüüd kohtusin veel ühe noormehega kes oli hiljuti alles tulnud. Ta võttis siin endale uue nime Mr Kalm Tema vanemvend oli mitu aastat varem juba ühendriikidesse elama jäänud ja just säärasel juhul mida harva ette tuleb.
Nimelt ta oli Pärnus värskelt kooli lõpetanud ja sõitis praktika aeg merel veel enne diplomi kätte saamist. Laev oli sõitnud üle Atlandi Florida rannikule, kuid enne sinna saabumist olid jäänud tugeva tormi kätte, kus laev hukkus. Meeskond pääsis paatides randa. Ühendriigis vastav seadus selle kohta, kui laaev hukkub ja meremehed või ka reisijad kes pääsevad, võivad saada ameerika alamateks kui neil selleks on soovi sest seadus näeb, et päästetud on kui uuesti ellu jäänud hukkumisest, mis ta oli läbi teinud ja halvemal juhul oleks oma elu jätnud. Nii oli ka too noormees valinud omale uue kodumaa siin.
Mul oli juhus ka temaga kohata. Ta oli meist tublisti vanem. Töötas nüüd hoopis teisel alal. Mereasjandusele oli selja pööranud.
Noorem Kalm, see käis spordiseltsis ja seltsis meie eesti poistega väljasõitudel ja kooskäimistel. Tol ajal oli Ameerika eesti naisi ja tütarlapsi vähe. Paljud vanemad mehed, mõtlen selle all kes minust vanemad olid sest mina olin alles poisike endaarusaamise järele, paar aastat peale kahekümne, need lasksid endile paljud kodumaalt järele tulla tuttavaid tütarlapsi kelledega siis abiellusid.
Oli ka neid kes sidusid oma elu siin mõne teise rahvusest tütarlapsega kuid neid oli võrdlemisi vähe. Enamus eelistas oma rahvusest võrsunud naisterahvast elukaaslaseks.
Ükskord kui meil jälle järjekordne seltsipidu oli, võtsid sellest seekord osa palju vanema perekonna inimesed oma perekonna liikmetega, kellede seas olid ka juba neiu ikka sirgunud tütarlapsed. Hans leidis endale peatselt tantsupartneri 17-18 vanuse tütarlapse kes oli koos vanematega Brooklynist peole tulnud.
Ka mina leidsin umbes samavanuse, kes istus vanematega pingil ja jälgis tantsu. Võtsin nõuks ja sammusin esialgu vanemate poole pöörates, paludes luba nende võsukest tantsupõrandale viia. Selleks luba saanud hõljusime tanstusammul neist eemale.
Sain teada et õpib highschoolis, see on umbes meie keskkool ja selle lõpetamisel on kavas edasi õppima minna kuid veel ei olnud kindel mis alale. Tantsu lõppedes viisin neiu tagasi vanemate juurde neid kerge kummardusega tänades. Neiu tantsis kergelt ja hästi, ma ise polnud suur tantsumees kuid kui see ette tuli egas ma ära ka öelnud. Enne peo lõppu kui ma järjekordselt jälle tagasi oma kohale viisin küsis neiu, mida mul homme tegevus kavas ja järgnev päev osutus pühapäevaks. Vastasin et erilist ei tea olevat siis palus ta mind kui mul selle vastu ei ole, neid külastada ja lõunastada.
Tänasin kutse eest kuid mainisin, et ma siiski ei tohi kindlasti lubada, ei tea mis ette võib tulla. Südames olin aga kindel et ma ei lähe sest tahtsin vaba olla ja ei kellegagi end siduda ega kellelegi mingisuguseid lootusid anda ja nii ma järgmistel päevadel ei läinud sinna ja veetsin selle pühapäeva zoopargis ringivaadates. Elevandil oli väike poeg sündinud, imetlesime et nii suur loom ja poeg nii väike. Säärases kohas nagu zoopark on alati vaatamist nii palju ja uut huvitavat et jääb ka järgmisteks kordadeks kui on minek.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim