Tal töötas ka õde seal ühes osakonnas, käis lõuna vaheajal venda vaatamas. Ükskord ütlesid mulle, et homme nad tööle ei tule. On mingisugune katoliku kiriku usupüha ja lähevad tunnistavad oma patud üles ja saavad need andeks antud.
Küsisin kas on sellel katoliku usupreestil siis see võim, et ta võib telie patud andeks anda, nad uskusid seda kindlasti. Küsisin kas nad seda meest ka näevad kellele nad oma tehtud patud pihivad. Seda meest ei pidanud nad nägema, ainult kuulevad tema lausumist.
Siis ma mõtlesin hiljem kui üksinda jäin omasmõttes et see pole küll kellegi usk, mis aina soodustab kuritegevust oma andeks andmisega. Tähendab umbes nii, et nüüd võin teha aga hiljem lähen ja palun ehk ootan selle katoliku usujüngrilt oma patud andeks.
Minu arvamise järel inimene peab elama ausade ja õiglaselt ja oma patud ja eksimused mis ta on teinud nende eest peab ta vastust andma viimsepäeva kohtu eest kui ta ükskord sinna jõuab ja kõige õigem annab talle tema patud andeks kui see on võimalik.
Kord lugesin ühte inglise keelset raamatut Aisha kus oli kirjutatud et inimene elab ja sureb korduvalt kuni jõuab jumaluseni.
Tähendab ta peab virelema maapealses hädaorus kuni ta on oma headuse ja õigluseni jõudnud nii kaugele, et võib pärida taevariigi. Mina ise usun, et on olemas jõud kes juhib kõike elu ja meie saatust.
Usun unenägusid mis inimesele näitadakse. Mul on need täide läinud, kuid sellest kõik nii palju öelda et enam kui mul ameetika reis ette tuli, nägin et läksin reisima laevale. See oli pikk tee mis mind ees ootas ja mille läbi tegin ja siis kui oma töökohti vahetasin ja kui ei olnud veel sellele mõelnud, nägin, et panin uued saapad jalga – tähendas uut kohta tööl ja nii paljugi teisi unenägusid millest kirjutan hiljem.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim