Hommik, kus siis päike on?! Tumedad pilved ujuvad üle mere meie poole, Krki saar aga sillerdab päikeses käes. Mis toimub? Ilm on vahelduv siin nagu kohaliku tuju, selline emotsionaalne. Kuigi pean tunnistama, et horvaate sõjakaks rahvaks pidada on küll raske.
Peale kohvitamist läksime linna peale laiama ja juuksurit otsima. Minu aastane „metsjeesuse“ aeg oli läbi saanud peale Krni mäel käimist. Kolmas kuuliaukudega palistatud shop oli see, kus Carmen lõpupeo kleidi sai. Majade seinad on auke täis ja horvaadil muud tähtsamat ka teha kui nüüd auke pahteldada. Reede hommik kell 10.00 istub enamus külarahvast baarides, loeb lehti ja kulistab õlut! 100% mehed, mõned vormis ja mõned tööriietes. Eriti lahe oli vaadata kuidas politseiauto keerab baari ette, tehakse väike õlu ja siis minnakse kiirust mõõtma. Ja seda pilti olen täna korduvalt näinud, kõlab uskumatult aga tõsi see on.
Keskväljakul leidsime ukseaugu, mil peal kääridega silt. Noorem meesterahvas askeldas kääridega sees ja minu tüdrukud salvestasid sasipead enne pügamist ning lõõpisid elu eest. Kimusin suitsu närvilselt lõpuni ja astusin uksest sisse. Tundsin end justkui 25 aastat tagasi minevat Nõmme juuksurisse, kõigele lisaks osutus meesjuuksur hoopis naisjuuksuriks. Lahe kogemus mida soovitan kõigile , sest tulemus võib-olla ettearvamatu kui juuksur ja klient suhtlevad omavahel ainult kätega. Ei ,ma ei ole kõnevõimet kaotanud aga me lihtalt ei mõistnud üksteise keeli. Joonistasin talle õhus kätega päikese ja näitasin üle pea näppudega umbes 2 cm – lühike suvine soeng. Tädi askeldas ja niitis nagu kombain ning poole tunni pärast astusin uksest välja määritud ja õlitatud kupliga. Kõik mu türdukud said laginal naeda ja üksmeelselt arvati et, olen nüüd ühe tobeda saate Dimi. Lohutasin end mõttega, küllap see mögin peast ja lakutud olek pesuga maha tuleb.
Edasine osa päevast oli rahulik…. Katrin tegi tõhusa lõunasöögi. Kõht korralikult punnis, võtsime ette autosõidu Zadari poole , et kuskile rannale end ära paigutada ja kintsule kerge jume peale anda. Suur rannasilt näitas suure tee pealt alla ja sinna ma kohe keerasin. Sõitsin umbes kilomeetri kaljuservast alla poole kui asfalt täitus murenenud kividega. Kuidagi halb aimdus tundus meid ootavat ees ning pea ühel hetkel ütlesime Katiga, et ei lähe edasi. Ainus võimalus oli tagurpidi mäest ülesse sõita. Tagurdasin ettevaatlikult ja ütlesin: Peaasi, et siin nüüd kummid terveks jääksid. Samal hetkel avas Katrin oma akent ja sekundi pärast kostis üle kõige hääl mida ma kartsin. PSIHHHHHHHHHHHHHHH-PAUHHHHHHHH . Kati arvas esimese hetkega, et sõitsin maole otsa kes nüüd eluauru sabast välja laseb. Peaasi, et kõik kummid katki ei oleks vasardas peas. Parem esimene kumm oli lõhki, kaljukivi oli teinud töö kirurgi täpsusega. Persse, niipalju siis rannast! Õnneks oli parempoolne ratas, nii et selg oli vastu kaljut ratast vahetades ja polnud ohtu rapsides üle serva kukkuda. Kui varuratas all, saabus ka kohalik taat oma 60 aastat vana sitikaga ( Citroen). Pakkus abi ja puha!
Veeresime siis tasaselt oma linnakesse tagasi ja täpselt 200m enne meie maja on kummiremondi töökoda. Kuna Accordil on suht lai rehv siis kartsin ( pole Horvaatias näinud mitte ühtegi Accordi) et neil ei pruugi olla sobivaid rehve kohe võtta. Veriste näppudega mees astus ligi , vaatas avatud pagasnikust katkist ratast, muigas natuke ja ütles: dont worry! Verinäpp Mario oli töökoja brigadir ja igati vahva kutt. Saatsin Katrini tüdrukutega koju ja jäin siis huviga edasist jälgima. Mehed rivistati ülesse, auto ajasin kanali peale ja kohalike külamehi hakkas kogunema. Üks mees tegi tööd, paar tükki targutas kõrval, mina ja Mario rääkisime Horvaatiast ilust . Jalutasime edasi tagasi töökojas seltskond külamehi sabas. Ostsin ette uued kummid ja poole tunni pärast oli asi seal maal, et what ever I need jne – Mario help! Lets go drink beer! Päevakassa oli ju tehtud, miks mitte minna siis kambaga õlut jooma ja Eesti-Horvaatia sõprust tähistama!
Kuidagimoodi õnnestus õllejoomingust välja vingerdada ja sain tulema. 200m pärast parkisin juba meie kodu ette mille all on baar. Kes krt muu siin baaris ikka päeval õlut lürbib kui politsei. Parkisin auto politseimasinate vahele ja palusin Suzil mulle kiirelt üks külm kihisev valada. Tuima näoga miilitsad ei pilgutanud silmagi vaid kallasid edasi märjukest.
Mulle aitas tänaseks autosõidust!
Jalutasime alla randa, viskasime kivide peale pikali ja sirutasime varbad külmapoolsesse aadria mere. Krt, kaheksajalg oli end ära suretanud kivide vahele, haises teine. Lonkisime linnasüdamesse, võtsime jäätised ja kohalikud koogid. Oi kui magusad siin koogid on! Õnneks on sellega arvestatud ja kookide juurde serveeritakse suur klaas vett. Koduteel jäi ette veel üks poeke, lasime müüjal reede õhtul tööd teha ja Dellale Made in Croatia dressinäitus avada. 10 paari ette näidatud ja tädi suunurk juba alla vajunud, leidis meie väike printsess oma värvi. Dressid pandi kirjadega punasesse kotikesse ja Della sammus koju kui Milano moetänaval patseeriv modell. Kodus maja all ootas meid seltskond õlleseid kohalike ja õhtused miilitsad õlut joomas. Lahe, vahva ja sõbralik maa ja rahvas!
