Elu läks aga kiires tempos aina edasi, niisama ka tööl kui enne oli päevanorm teha aknaid 10 ja uksi 12 siis nüüd oli see tõusnud ajajooksul 15 ja 20 peale. Ütlesin algul meestele, kui vahel juttu tuli, et normid on suurenenud, et ise olete süüdi. Esimene juurdelisamine peremeeste poolt oli sellepärast, et mehed vehkisid kiirelt normi ära teha ja siis kadusid töö juurest minema.
Eks peremees nägi kui tööde juurde tuli, et mehi kohal ei ole. Üks kord, teine kord ja kolmas kord oli juba selge, et norm on väike. Tehakse aegsasti ära, on tarvis juurde lisada ja kui see ka ära tehti ja jõuti teha, siis pandi jälle juurde kuni see hulk doublehangide – üles alla liikuvate akende juures küünis kuni kolmekümneni arvult.
Niisiis elu näitab, kui loll on üks inimene oma suure ahnusega ja rikub oma elu ja muudab ennast masinaks ja selle orjaks. Mis oleks viga teha edasi tasapisi seda väikest normi, saame raha eest mida pead lõhkuma nüüd higipull otsal, tilk ninas ja püksid märjad higist nii, et hommikul kui tööle lähed ja töörõivad selga paned, ei tunne enam ära, on keeld ikka tõesti sinu või kellegi teise omad. Välimuselt puht hallid ja valged aga see on soolasest higist, mis on nüüd ära kuivanud ja paistavad sellepärast teist värvi.
Mõtlesin, et loobun sellest tööst ja lähen teisele tööle mida saab teha inimesemoodi. Talv oli ka tulemas ja nii tahakse proovida, nüüd läksin ehituse peale tööle kuni talve tulekuni, et siis kusagil sisemistele töödele. Hiljem all-linnas oli parajalt ehitus kõrghoones kuhu võeti töömehi juurde. Müürseppasid, segukärutajaid ja igasuguseid muid ehitusmehi.
Läksin segukärutajaks sest müüritööd ei tundnud ja seal õppida polnud ka võimalik. Töö oli kiire ja nõuti oskustöölisi kel vastavad paberid ja ametühinguliikmed. Müürisepad teenisid hästi.
Unioni palk oli 14 dollarit päevas ja armatuurtöölistel 16 dollarit. Esimesel päeval kui koju tulin olin üsna väsinud sest töötempo oli kiire ja segu kaunis raske. Mõtlesin, et viskan pisut pikali ja hiljem kui olen natuke puhanud, hakkan sööma.
Kui ärkasin oli juba hommik ja aeg tööle minna nii, et söögitegemisest ei tulnud midagi välja. Teisel päeval peale tööd einestasin kohe, et mitte söömata jälle jääda, Vähehaaval harjusin ka selle tööga ära ja töötasin seni kuni külmatulekuni. Siin küll suurt külma ei ole kuid see oleneb aastast. Ükskord kergem talv, teinekord külmem. Nii kui meil eestis oli, kuid siinne tal on eesti talvest tunduvalt soojem.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim