Kevadel kui Lemming Pärnu Vallikraavi viidi, läks minu isa kaasa tarlast panema ja ka mina sõitsin hiljem temale järele. Magasin paar ööd isa juures laeva peal, päeval käisin aga sadamas vaatamas kas mõni laev siis Tallinna sõidab, mind kaasa võtaks ja õnneks leidsingi laeva. See oli “Esimene Pärnumaa Kompani”.
Laevades, mis kandsid nime Esimene Pärnumaa Kompani oli kolm laeva – nii siis teine ja kolmas olid Pärnumaa ja Kompani. Laeva kapten küsis kas vanemad lubavad mind sõita – tõin isa kapteni juurde sest isa töötas ju lähedal ja nad vestlesid omavahel. Isa ütles, et sõidan onule külla.
Laev pidi õhtul välja sõitma. Enne aga kui laevale läksin, kirjutasin onule kirja, et sõidan laevaga Tallinna ja et laeval on küttepuudelast ja nime. Esimene reis pidi kestma paar päeva sest kapten ütles et ilm ei ole soodus, tuuled on vastu ja võtab rohkem aega. Nii arvestasin, et kiri jõuab onule kätte ja tuleb mulle vastu. Laeva meeskonna tarvis toodi värskeid räimi paar kasti, vist muist sissesoolamiseks ja nii asusin ka mina appi neid puhastama. Suveööd on valged kaua ja nii laev liuges kerge tuulega sadamast läbi muuli merele. See oli minu esimene reis suuremal laeval mere peal. Olin kaua üleval ja vaatasin kuidas pinna mööda jääb rannaviir ikka kitsamaks ja kitsamaks kuni hoopis kaob ja sind ümbriteseb üleval taevas rünkpilvedega, all lainetav meri mille lained laksuvad vastu laeva ja kergelt rulluvad teda külg küljele, paisates soolaseid veepiiksu ülesse ja see mere hõng või lõhn. See on omapärane, hoopis teistsugune kui maal. Õhtul hilja jäin magama, kus oli nähtavasti panipaik – present või purjeriidele. Uni oli magus, vist sellepärast et tundsin, et kiikusin justkui hällis või kiigel.
Hommikul kui ärkasin, nägin, et meri oli muutunud valgeks ja laev kiikus ja õõtsus tugevasti – laeva meeskond oli aga ametis tekil, kinnitades kõiki mida oli karta tormisel ajal üle parda minemast. Tuul tugevnes ja laine paiskus – laev aga kiikus kui pähklikoor laineharjalt harjale. Püsti seista oli juba kunst. Vanad meremehed olid harjunud tormidega, nägin kuidas nad jalad laiali harkis seistes ehk käies põlvedest painduvalt järele andes, et tasakaalu laveerida, püüdsin neid oskusi omandada, neid järele tehes, mis osalt õnnestus. Madrused ütlesid, et nüüd läheb möll lahti. Vett kõik kohad täis, laine paiskus tekile. Pidin end juba kinni hoidma, pealegi tundsin peas pisut uimast olekut, läksin sinna kus öösel magasin ja heitsin pikali. Siintundsin, et on parem. Kartsin, et ehk süda läheb pahaks ja jään merehaigeks, kuid õnneks läks kõik ilusti ja see haigus jäi mulle tundmatuks ka edaspidi. Ka kolmandal päeval ja neljandal kuid õhtu eel korraks torm juba vaibuma ja reede hommikul oli ilm päris normaalne. Lainetust oli veel kuid see paistis pärast tormi väike olema. Tuul aga polnud kuigi soodne, tuli edasi jõuda tehes poutisid külgtuulega, nii siis ikka sikk sakkis edasi.
Algul kui Pärnust esmaspäeva õhtul välja purjetasime küsisin merel olles, kus teel see hea koht ka on, öeldi,et ikka üle parda aga et eest ninast kus liiverpoom, seal on purjevahtisi ja ankur ketiga, seal saab kõiki toimida.
Eks ma siis uurisin seda kohta kas seal saab paigal püsida, muidugi pidin ennast kinni hoidma ühe käega. Ma arvan, et need meremehed tahtsid lihtsalt oma lõbuks näha kas julgen üle poordi sinna minna vajaduse korral sest nad ise olid tekil ja näigd kõike mida tegin. Eks siis pisut enne suur tormi, laine aga oli juba päris paras, kui pidin sinna minema.
Eks nad siis jälgisid mind nagu hiljem kuulsin aga kui tagasi tulin oli alumine ots märg aga madrused ütlesid, et olen olnud nii kui meremees peab olema ja et minust saab meremees küll ku tahan. Nii oli mul see tee sinna, kas ma hiljem käisin seal ma aga ei tea kas meil laevas säärast kultuurset kohta oli ja seda ma ka neilt hiljem ei küsinud.
Laupäeva hommikul ristlesime juba Tallinna lahes. Seega kuuenda päeva hommikul jõudsime sadamasse. Onu oli tulnud mulle hobusega vastu, ta oli käinud juba mitu päeva sadamas kuulamas laeva saabumist.
Oskar Reikop
Pärnumaa meeskond jõudehetkel fotoaparaadi ees. Foto: parnupostimees.ee
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim