Need head kaasmaalased teadsid palju, olid minust tublisti vanemad, paljud olid perekondadega. Mõned üksinda, perekond oli esialgu maha jäetud, et hiljem pere isale järele sõita ja ka üksikuid oli. Neid kõik sõitsid Brasiiliasse. Ka nemad pidid Hamburgist liinilaevaga edasi sõitma, kuid väljasõiduni oleks jäänud Hamburgi jõudmisel paar päeva. Nii siis läksime kõik ühes, minul saadud aadressi peale, seal pidi ruumi külluses olema. Teisel hommikul laev jõudis Stettiini, läksime kohe raudteejaama, et kindlaks teha rongi väljumisaega, millist kasutaksime ära linna tutvumisega. Linn oli tore, parke palju ja rohelisust külluses. Aeg oli ju piiratud ega saanud põhjalikult temaga tutvuda.
Piletid ostsime Hamburgini kuid meie rong sinna ei sõitnud, tuli teha ümberistumine teisele rongile ja see väljus õhtul peale meie sinna saabumist alles teisel või järgmisel hommikul. Mõned reisijad olid juba enne meid ooteruumis kus tuli meil ööbida ja järgmist rongi oodata. Üks vanem daam, sakslanna hakkas minuga vestlema, eks ta kuulis, et räägin võõrast keelt. . Küsis kust ma pärit ja kuhu sõidae. Ütlesin, et teistel eesmärk Brasiilia kuid mina tahan jõuda Ühendkuningriikidesse. Ta jutustas et ka tema nooruspõlves oli käinud ja mõni aeg elanud seal. Jutustas nii mõndagi huvitavat sealsest elust kuid lõpuks ta ütles, et ka seal on omad hädad ja vead, neid on igal pool, paistab ainult meile, et seal kus meid pole on kõik ilus ja hea.
Ruumis kus viibisime tuled hämardusid ja ainult üks nõrk öölamp põles, nii seadsime endid kus keegi tukkuma. Panin pea lauale, käsi all ja püüdsin nii uinuda siis aga too saksa daam andis mulle ilusa padjakese, oli vist käsitöö, pea alla, et oleks mugavam. Tänasin ja soovisin ka temale head uinumist. Ega suurt und küll ei tulnud sest vahetevahel mürisesid raudtee rongid jaamast möödam andes heledat ja läbilõikavat vile, mis rikkusid öörahu.
Hommikul saime endid jälle sõiduks korda teha ja padjakese mille peal mu pea puhkas jäi mälestuseks kui talisman, saksa vana daami poolt minule päris omanduseks, mis saatis mind ka edaspidi rännuteedel, kuni hiljem hulga aastate pärast ma jälle tagasi kodumaale jõudsin ja oma tulevasele kaasale kinkisin.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim