Lehest lugesin et ülikooli ettevalmistuseks Reed kool võtab vastu sügisel uusi õpilasi. Nii otsutasin parem õppima hakata ja midagi kasulikku endale eluks sihiks seada. Augustis kui koolid algasid olin ma ka koolipingis.
Õppimine oli õhtul, välismaalased kes olid sisserännanud ja keeleoskus oli nõrgem, eraldati neist kes seal sündinud ja inglisekeel kui emakeel oma ette klassi. Vanuselt ja rahvuselt oli klassipere kirju kuid kõik võtsid õppimist tõsiselt ja ka õpetajad olid asjalikud ja toredad.
Mul meeldis see väga, nüüd jäi mul vaba aega väheseks. Kodus käis õppimine kui vähegi selleks aega jäi. Käskisin Hansul lehest midagi ette lugeda, mida ma kirja panin et kirjavigu ei juhtuks tulema. Niisama tegin temale diktaati ja see oli meile mõlemitele väga kasulik.
Vead saime mis tegime ise äraparandada ja teistkorda see viga juba enam ei juhtunud tulema. Kevadel sain esimese kursuse lõpetatud, hea tunnistuse sügiseks teisele sisseastumiseks. Nüüd jäi veel ainult pühapäevane päev sõpradega koos olla vabaks. Sindist tuli üks mees keda tundsin juba poisikesepõlvest ja kes oli minust vanem, tuli ka siia.
Tema tuli samasse tööle kus mina töötasin – Elisabeth Ardeni kosmeetika vabrikusse. Nii oli meid juba kaks eestlast seal tööl. Mina töötasin ikka edasi paadisoola (vannisool?) olin oma tööga rahul ja elu läks endiselt kiire tempoga
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim