Järgmisel suvel, lehe kuulutuse kaudu saime endile ilusasse rajooni uue korteri vastu parki mis kutsuti Soome musupargiks.
Pargi keskel oli kõrge mägi kus asus väikene katusealune, kõlakoda. Noored käisid õhtuti seal koos, laulsid kitarridel kaasamängides Itaalia laule ja ka teisi. Peamised lauljad olid noored itaalia päritoluga kohapealsed noored. Ka meie käisime nende laule kuulamas, olid väga ilusad.
Vally ja Elisabeth käisid ka seltsis ja suvel kui väljasõite tegime ühinesid ka nemad meiega ja nii möödus suvi kiirelt. Uus korter asus viiendal korrusel, vaade oli välja pargipoole, väga ilus ja ehitus endast uus ja moodne. Majas elevator/lift ühes liftimehega kes oli neeger.
Neegritele ei meeldinud kui neid nimetati “nigroks” colored tähendab värviline ja see oli neile meeltmööda. Tubasid oli kolm, saal, söögituba ja magamistuba + köök, vannituba, klosett ja esik. Köögist käis lift läbi, mis viis kõik prügi ja jäätmd alla ja keedukoldeks suur gaasipliit küpsetus ja soojendusahjud ja keedukohti kolm, mis olid kõik reguleeritavad vastavalt sellele kui suurt kuumust tahtsid keeduveele anda. Kas kiirelt keema või tasasel tulle edasi keeta. Meil seda Eesti sei ole, on teist tüüpi ahjud ja pliidid.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim