Oli tarvis üle 300 krooni, seda minu vanematel ei olnud.
Mõtlesin, et ehk saan onult laenu, hiljem kui olen pärale jõudnud ja juba teenima saan, saadan kohe tagasi. Helistasin ema vennale, tema pidas seal maarahvapoodi, lubas aidata.
Nii siis järgmisel päeval, võtsin jalgratta kaasa ja sõitsin rongiga Viljandi, sealt rattaga Suure Kõppu. Kui sinna jõudsin, möödusin akna alt kus onu ja onunaine parajalt einestasid, seisatan pisut, nägin nende imestunud nägusid ja hiljem selgus ka see, miks.
Kui tuppa sisenesin ja oma teekonna eesmärgist olin ära pajatanud vaid onu vanem vend, kes ka Tallinnas elas, nii et oli väike arusaamatus tulnud meie kaugekõnes ja mind oli ära vahetatud onuga.
Muidugi taipasin kohe, et mul õnne pole rahasaamiseks nüüd. Rääkisin neile oma plaanidest ja palusin mind toetada rahaliselt kuid kes usub poisikest ja tema võimeid, toodi ette rahalised raskusi ja et vaba raha selles raskuses kuidagi pole võimeline anda, kuid et mitte just tühjalt tagasi ei sõida sain 10 krooni, noh asi seegi.
Nüüd tagasisõidul olid uued mõtted ja plaanid. Pass oli minul korras, sest olin saanud ka transportviisa Saksamaalt läbi sõiduks sest enne kui Kõppu onu juurde sõitsin olin kindel et raha saan ja ma panin omale laevaliini kompanii Ocean “White Star Line”, mis asus teisel korrusel, praegusel peapostkontori hoones Pärnu mnt ja Karja tänava nurgal pileti kinni.
Pileti pidin välja lunastama ettenähtud tähtajal kuid kõik läks teisiti ja ma ütlesin sõidust seekord ära.
Nüüd jäi minul ainult üle ja see oli mõne laevaga salamisi minema sõita, kas Hollandi või Belgiasse, kuulsin juba varem, et nii paljud olid läinud.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim