Elu ei peatu – isegi siis, kui koroona kogu Euroopas taas pead tõstab. Kui tuleb kutse õppima minna, siis loomulikult võtame selle vastu. Nii oleme jälle teel Sloveeniasse: tehased, sõprade külastused ja natuke mägironimist – kõik mahub plaani.
Õppereis muutus veelgi põnevamaks, kui Maarja liitus meiega. Aga nagu ikka, ei saa ükski korralik reis mööduda väikeste viperusteta. Just lennupäeval tabas Maarjat palavik – tõenäoliselt ärevusest – ja lennujaamades kehtivad ju karmid temperatuurikontrollid. Palavik? Automaatne kahtlus. Koroona!
Õnneks leidis Maarja tee läbi Itaaliasse, kus tuli Flixbussi oodata mõni tund… mahajäetud linnas, mis meenutas rohkem filmivõtteplatsi kui elavat linna. Mina jälgisin öösel bussi liikumist, hoidsin Maarjaga ühendust ja olin lõpuks tohutult kergendunud, kui ta istus turvaliselt Milanosse sõitvas bussis. Mina sain lõpuks silma looja lasta, et hommikul Triestesse vastu minna.
Koolituspäevad möödusid tempokalt – veinimaailm on avar ja täis avastusi, viinapuude vahel kõndimine andis õppetööle lausa romantilise mõõtme. Meie kõige noorem osaleja leidis, et temal on teised prioriteedid ja kasutas võimalust hoopis tattoo teha. Tulemus? Väga kvaliteetne töö, ilus siiani – ja rahakott ka väga ei nutnud.
Peale ametlikku osa põrutasime edasi Sloveenia mägedesse – tutvustasime Maarjale kohalikke sõpru, vallutasime Krni tipu ja hingasime endasse vaateid, mida ei väsi imetlemast. Meile juba kõik tuttav ja kodune, aga lootsime, et Maarja jaoks jäi Sloveeniast kaasa midagi erilist. Vähemalt mälestused, mis ajapikku ainult paremateks muutuvad.
