Otsustasime Katiga , et kirjutame vaheldumisi ja täna on siis minu päev muljeid jagada. Magasin terve öö nagu karuott, isegi voodi nagin ei suutnud mind häirida. Paraku on ärkamiseaeg ikka kindel ja nii tegin silmad lahti kohaliku aja järgi kell 7.00 hommikul. Kati oli hommikusöögi ja kohvi juba varak
ult valmis teinud , magamistuppa levisid mõnusad aroomid ja kõrvu kikitades kuulsin piiskade pladinat katuselt. Selge – ikka vihm! Isegi vihmaga on vaade rõdu pealt lummav ja peale hommikusööki vaatasime tegevusplaani üle ja suundusime Tolmini linnakesse. Meie lahke maja peremees jutustas eile õhtul pikalt kuidas me siit maalt niipea minema ei saagi , sest siin on nii palju teha. Võtsime mehe nõu kuulda vaatamisväärsuste osas ja valisime esimeseks kohas paiga „ Land of Living Water“ ehk Tolminska korita. Navi meid seekord aidata ei osan
ud ja linnakese bussijaamas tuli kohaliku mutikese abi paluda. Saksa-Sloveeni keeles saime sihtkoha paika. Külastasin kiirelt kohaliku kauplust ja hankisin ühe suure vihmavarju. Tolmini linnakesest on Triglava rahvusparki 4,4km käänulisi teid. Enne sissepääsu parki on väike parkimisplats kus kohalikud külamehed libistavad õlut ja popsivad piipu juba esmaspäeva hommikul. Laenasin baaridaamilt kaks vihmavarju,
ladistas ikka veel korralikult ja suundusime sissepääsu putka poole. Putkas lahendas ristsõnu ääretult elurõõmus keskeas mammi kes kuuldes , et oleme eestist läks täiesti pöördesse! Tema polnud enne eestlasi näinud , jagas lastele kommi, andis meile veel ühe vihmavarju, koobaste jaoks taskulambi ja jutustas väga korralikus inglise keeles meile matkaraja saladustest. Kuuldes, et tahame homme Krni mäele minna siis kõllas kohalikele alpinistidele ja uuris ilmateadet, mis andis meile raasuke lootust juurde.
Terve nädal peaks siin vihmaperiood jätkuma aga homme hommik peaks olema 5-6 tundi selge. Sloveenia putkatädi oli nii rõõmus, et tegi meile korraliku ale ja nii maksime 10 Euri asemel ainult 6 Euri sissepääsuks. Matkarada on ääristatud trossidega , kivid on ääretult libedad ja tee kitsas, mingit niisama pea õieli käimist siin ei ole või muidu on 60-70 m kukkumist kuristikku. Raja käib läbi tunniga ja kõrguste vahe on umbes 100m. Tee lookleb järsult üles ja alla ning võtab mõne koha peal ikka hingeldama. Kõik mühiseb
ja kohiseb, luuderohu väädid ripuvad üle kivide, lugematud ojad ja kosed solisevad, mets rohetab. Ma loodan, et need mõned pildid suudavad edasi anda seda emotsiooni… Olime märjad nagu vette kastetud kassipojad aga väga õnnelikud. See koht on vaatamistväärt.
Rajalt tagasi , kimasime kohalikku marketisse lõunasöögi materjali ostma. Muuseas ostsin karbi „Kisla Repat“.Karbi peal olev pilt kujutas mingit punase koorega maavilja mis tundus olevat hapendatud-marineeritud. Kati tegi kartuliputru ( kartulid on täiesti valged ja ilma silmadeta), kõrvale praadis hakkliha „ junne“ ja salatiks oli siis „Kisla Repa“ mis tundub olevat hapendatud naeris. Hakkliha junne müüvad nad eraldi lihaletis ja need on maitseainetega maitsestatud eelnevalt. Maitse on väga hea aga väljanägemine praetud peast jätab soovida. Kusjuures olen tähele pannud, et igas poes on ka eraldi saialetid ja saiad on väga suured ja kohevad. Kilepakendis viilusai mis meil väga tavaline on siin pigem selline mitte kõige väärtuslikum toode.
Kõht täis pugitud võtsime ette järgmise küla. Kohalikud olid rääkinud sellisest põnevast ettevõtmisest, et sõidad 20km kaugusele Most na Soci , ostad autole rongipileti ja sõidad lahtise vaguni peale koos autoga. Raudtee läheb üle kuristike ja mägede Bohinjesse, seal veered maha ja kimad teist teed tagasi koju. Elamus pidi olema garanteeritud. Kui aga meie jaama jõudsime oli eelviimane rong napilt läinud ja kuna järgmine läks alles õhtul siis otsustasime tulla mõni järgmine päev seda trikki tegema.
Päeva teine pool oli militaarne. Kobarites on mäekünka peal katedraal mille lasi ehitata Mussolini 1937 esimeses maailmasõjas Kobarites langenud itallaste mälestuseks. Seintel on kokku 7014 Giuseppit-Larenzot kes siin 95 aastat tagasi rinnet hoidsid ja 3 aasta jooksul mättase löödi. Tundub, et kohalikud suhtuvad sellesse suhteliselt külmalt, sest nende jaoks ikkagi tegemist kunagiste anastajatega. Mälestusmärgi all linnas asub Kobarite sõjamuuseum, mida on hinnatud 1995 aastal euroopa parimaks oma ala muusemiks. Meie õnneks oli muuseumipidaja jutukas ja pidas meile maha loengu ajaloost ja vaatamisväärsustest. Lõpetuseks andis pihku kaardi ajaloolise matkarajaga mida soovitas kohe läbi käia. Mainisin ka meie Krni mäe vallutusplaane ja mees laitis selle mõtte maha järgneva nädala jooksul. Ega ta algus osanudki arvata kust me pärit
olema, pakkus meid taanlasteks ja norrakateks. Kuuldes, tõde mõõtis ta mind tükk aega ja arvas, et ma võin ju olla trenni teinud aga ikkagi „flatland man“. Mees soovitas tulla tagasi 17.mai paiku ja alles siis proovida ronida.
Onule sai tänud soovitud ja meie marssisime matkarajale esimest põnevat kohta otsima. Esimese kohana jäi mulle aga ette kohalik säästumarket. Muidugi varustasin taskud kihisevate granaatidega, sellised ilusad punased 0,33 mm kaliibriga. Kui splindi avad siis teeb „pshhih“. Paganama-paganas aga ikka tibutas vihma
. Sellised granaadid on pidevaks kasutamiseks sellisel matkal ja õige pea olime Napoleoni sillal. Paar sada aastat tagasi lasi see väike suurmees oma sõjaretkel silla üle jõe teha aga kuulsamaks sai see sild hoopis hiljem. Nimelt 23.mai 1915 esimesel esimese maailmasõja päeval alustasid üle silla sõjateed austria soldatid. Järgmine peatuspunkt tundus mulle olevat juba vääga kaugel ja kuna homme ikkagi plaan ( kui nüüd ilma ainult oleks) mäkke minna siis jätsime retke pooleli ja suundusime koju.
Kell on siin 19.00 kohe saamas ja meil nüüd paras aeg minna Eduardi perele külla.
Mul mõned Sakud sel puhul ka külma pandud ja Linda peaks tegema sloveeni lastel suud pruuniks. Ja mis kõige toredam, natukene on ka heledamaks läinud taevas 🙂
Faktid:
Täna sõitsime heal juhul kokku 60km.