Kindlasti on teaduslikult uuritud kõrguse tervisliku mõju inimesele. Kuigi mina sellise uuringuga pole tuttav, võin vaid kinnitada, et mägedes on unemati tõesti pagana hea. Vaatamata sellele, et lähme magama väga hilja ning väga sportlikud me seekord ka pole – tõuseme ometi vara ning väsimust pole kehas grammigi.
Täna tõustes silman, et meie terassilaua lumehunnik on öösel jälle kõvasti kasvanud ning üle panoraami varjutab hall uduvine, sekka rasked pilvemürakad, mis toovad kohale veelgi suurema lumesaju. Lasen vahepeal välja meie kassi, kes on arvanud meid oma kasuvanemateks. Uhkelt saba kõrgelt hoides teeb ta paar kergemat hüpet ja nõnda on ta lumehunnikute vahele kadunud.
Taban end mõttelt – käes on päev, millal lähme vaatama seda, milleks me siia tulime. Ma isegi ei tea, mis mulle selle loo juures kohe üldse ei meeldi, on veidi ebalev enesetunne. On see teadmatus? Kohustus? Hirm?
Eduardi juures ootab meid keegi kohalik onu. Onu uhkeldab kaabu ja suure autoga. Autoga sõidab ainult tema ning meie longime mäest alla. Jube tuul puhub ning külm hakkab. Tean, et ei ole vaja kaugele astuda ning otsin pilguga tuttavat maja. Olen isegi veidi rõõmus, et ta ongi täpselt selline veidi armetu nagu fotodelt näha oli. Ja rõdu meeldib.
Astume siis sisse ning esik on piisavalt suur, kuid pime. „Lambipirn on vahetamata“ teavitab Eduard ning on veidi nagu pahane Ragnari peale kes tahab kõike filmida. Et ikka teeme ringkäigu ära ja pärast filmi niipalju kui süda soovib. Esikus on mitu ust ning astume kööki. Keskel lösutab pliit, mis peaks olema maru hea. Pliit tundub tõesti enamvähem olevat kuid kummaline on neil suur „aste“ seina ja pliidi vahel. On see koht kus saab pikali visata ning valutavat selga soojendada?
Köögis on olemas kapid, veidi rööbakad kuid tõesti võib neid asjandusi isegi kapiks nimetada. Kaabuga onu kehitab mulle vaid õlgu. Ragnar ja Eduard on jõudnud oma ringkäiguga edasi ning ma isegi ei oska öelda, mis ruumiga on tegu kui nende sabas järgmisesse ruumi satun….on see uus köök või majapidamisruum? Niiskuselõhn matab hinge, ka siit pääseb edasi ning satun keldrisse. Vähemalt selline see ruum välja paistab. Kiviseinad ja jubedad konksud laes. Veel üks uks – järgmine kelder ja keset ruumi ilutseb peldikupott. Kas see peaks olema WC? Siin peaks asjal käima?? Keldris?
Keeran otsa ringi ning jõuan algusesse ehk esikusse. Kaabuga onu laiutab mulle jälle käsi ja õlgu ning siblin meeste järgi järgmiseid ruume vaatama. Elutuba on enamvähem, täpselt niipalju kui hämaras toas on üldse võimalik näha. Ragnar püüab õue piiluda – vaateks vaid majaseinad ja maisitõlvikud.
Järgmisena vaatame üle juba järgmise korruse. See korrus meeldib mulle juba oluliselt rohkem. Vannituba on täitsa enamvähem, boiler vägev ja uus. Tubades on isegi vanad voodid olemas. Rõduuks on lõhutud. Lisaks leiame sellel korrusel ühe suure ruumi, mis palju ei erinenud alumise keldriga. Kiviseinad ja suured konksud laes (hiljem selgus, et nende konksudega on maja toestatud peale viimast maavärinat). Kolmandale korrusele keeldun minemast, saaks vaid õue värske õhu kätte.
Ei hakka kirjutama kõigest sellest, mis ringkäigu osaliseks saime veel kõrvalhoonetes. Tehtud see sai ning jätame kaabuga onuga hüvasti.
Ega siis Eduard lasknud meil minna. Vaatasime üle tema Maharac apartemendi värskelt remonditud ruumid, sammume julgelt tema koju kohvi jooma ning lubame õhtuks külla tulla.
Tolminitest ostme vaikides autotäie alkoholi, kolame sihitult Kobarites kuni mossitav Della nõuab minekut koju. Tema tahab kassiga mängida ja üldse – Eduardi juurde tema täna ei tule. Pean tunnistama, et olen samuti väsinud.
Kodus asun lõunasööki valmistama, kui pereliikmed suunduvad kitsi söötma. Mingil hetkel ilmub koju kass, siis Della. Keda aga ei tule – on Ragnar.
Vahepeal saan söögi valmis, sööme isegi kõhu täis ning keda pole – on Ragnar kes loomulikult oli vahepeal kohalike mägilastega sõprust jooma asunud. Nõnda ta siis poolpehmena koju jõudis.
Samasuguse poolpidusena me õhtul ka Eduardi juurde sõitsime. Ja hea, et ta napsune oli sest kui ta kainena oleks pidanud Eduardile eitava vastuse andma, poleks see kainena vist kunagi nii hästi õnnestunud kui nüüd…
Õhtul, peale õhtusööki Eduardiga, sõidame külla kohaliku lehmapidajale. Rõõmus Stres näitab lahkelt meile oma piimafarmi, oma lauta ja töökoda. Rippuvate vorstidele heidame pilgu peale ning katsume oma käega juustukerasid. Sõprussillake Ragnari ja farmeri vahel on sündinud – uued napsud ja juba lepitakse kokku ühine seiklus augustis – Matajur, telk ja palju jooki.
