Sõbra tuppa sisenedes nägin imestusega, millist suur pakki ta kaasa võtmiseks valmistas. Keset tuba oli hall õhuke vooditekk põrandal laiali laotatud, seal peal olid juba asjad ja muu toidukraam kaasa võtmiseks. Ütlesin, et kas see komps mitte liiga suur ei tule kui sadamasse hakkame minema, võib tähelepanu äratada ja meile saatuslikuks saada.
Ta arvas, et kes nii hilja kui läheme, enam väljas liigub ja nii jäigi. Ütles, et hoovi ja raualao võtmed oli andnud hobusemehe kätte kellega ta selles firmas ühes töötas üleandmiseks peremehele ja et kõik on korras. Kell oli 12 ümber kui minema hakkasime, tal oli soov veel onuga jumalaga jätta, see elas Narva mnt Hotell Rooma lähedal. Laitsin selle soovi tal maha ja oligi õieti sest kui Narva maanteele välja jõudsine, postkontori lähedal, oli politsei poolt ja nii kui sealt läksime, temal vooditekkidesse seotud suur kandam seljas, mul jälle politseinik kohe juures, kust need varastatud ja kuhu läheme.
Ütlesime, et oleme laevalt ja tuleme kodust ja et laev sõidab hommikul välja. Lubasime paki sisu näidata, kuid ta uskus meid ja laskis minema. Ohkasime kergemalt kui edasi läksime nüüd juba ettevaatlikult ja tasa ilma kõvema jututa. Jõudsime Elevaatori juurde, seal olid suured propsivirnad laevadele laadimiseks. Panime oma paunad sinna virnade vahele maha ja läksime luurele kas laev “Kodumaa” seisab.
Leidsime ta peagi üles, kuid halva kohapeal oli, eemal kail just peaaegu laeva kohal sadama tollivalvuri putka tuluke põles selles kuid läbi akna polnud kedagi näha. Nii otsustasime asjadele järele minna ja igaljuhul mööda, laevale kus mehhaanik ootab ja juhendab meid kõigesse kohta.
Niisiis tasakesi vaikselt tulles kompsudega olime jõudnud peaaegu laeva lähedale kui valvuriputka uks avanes ja mees kiirelt meile vastu astus enne kui jõudsime laeva minna. Küsis kuhu läheme ja mis seal pakkide sees. Minul olid pisikesed pakid need nähtavasti teda ei huvitanud kuid sõbra pakk oli turske, nii siis läksime temaga kaasa.
Tegin asja saapa pael lahti läks, jäin seda siduma, seega meist hulga maad maha, valvur aga ei pannud seda justkui tähele sest üks seesama mees oli tal peos, nii jäin ma ikka neist enam kui enam kaugemale ja Sadama tänava nurgal astusin maja nurga taha piiludes sealt kuni nad tollimaja sisse kadusid.
Asetasin omad pakid majaseina äärde ja ise läksin pisut eemale et vaadata kui sõber lahti lastakse, mis siis ette võtta. Eemalt pimedast nägin vastas suunas tänavat mööda tulema musta inimkogu ja lähemale tulles eks ta märkas mind ja seina ääres seisvaid valgeid pakke, mis ööpimeduses hästi välja paistsid ja suunas kohe silma, ka mina läksin pakkide juurde, ütlesin, et on minu ja ootab sõpra kes läks tollipeale ja et lähme laeva, need minu toidupakid.
See mees oli Sadama politseinik sest jaoskond oli ka sadamas. Ta leppis minu vastusega ja läks minema. Kuid nüüd arvasin küll, et siia enam kauemaks tolknema ei soovi jääda ja säädisin sammud koju poole.
Kodus tundis ema aga kõige suuremat rõõmu, et tagasi tulin. Ainult vend ja isa tundsid mulle kaasa äpardunud ürituse eest. Järgmisel päeval kui kokku sõbraga sain, rääkis, et kaks viina pudelit mis ta oli kaasa võtnud abitajate tarvis olid äravõetud ja muu asjadega kästud koju minna, eks tollimeestel oli asi selge kuhu poised tahtsid minna. Hommikul oli ta aga lao ja värava võtmed jõudnud hobusemehelt tagassi saada enne tööalgust ja peremehele jäi see asi teadmata.
Oskar Reikop
Aurik Kodumaa
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim