Kui ma veel kodumaal olin, elas meie juures üks raudteelane, vedurijuht. Vanem mees kuid väga sõbralik ja heatahtlik noorte vastu. Kui vahel meie noored väljasõitu tegime kas Piritale või Kosele siis alati kui juhtus tal pühapäevane päev sõidust vaba olema, ühines ta meie “kambaga” ja sõitsime rohelisse. Poisid olid meil kõik musikaalsed enamvähem. Kes mängis mandolini, bandzot või kitarri, nii, et muusika oli alati endil olemas. Ühel päeval tuli temale külaline Valgast, see oli tema õepoeg Alex kes oli õnnetul juhul sõitnud laevaga Taani, Kopenhaageni. Alex oli meremees ja välismaalased kes sinna sõidavad ja laev nad maha maksab, saadetakse oma kodumaale. Nii juhtus ka temaga, vastu oma tahtmist sattus ta nii tagasi Eestisse.
Nii kohtasin ma ja tutvusin Alexiga Eestis nüüd aga hulk aastaid hiljem saime juhuslikult kokku New Yorgis, 125 uulitsal asuvas billardi mängusaalis. Seal käisid koos kes mängimas ajaviitmist või pealt vaatamas. Paljud eesti mehi, soomlasi kui ka muu rahvusest mängusõpru. Alex jutustas, et oli peale selle kohe kui ta onu oli külastanud kodumaal laeva Tallinnast saanud, mis oli sõitnud Inglismaale. Seal oli ta maha tulnud ja kohe ühe Ameerika laevale uue koha saanud. Alex valdas väga hästi inglise keelt ja hääldamine selles oli nagu eht sündinud ameeriklasel. Lust oli kõrval kuulda kui ta kõneles. Kutsusin ta enda poole ja igakord kui ta reisilt tagasi oli tulnud, külastas ta mind.
Ta oli ka väikselt ärimees. Vahemere sadamatest, Casablancast, Alexandriast, Pr-Saidist ja teistest sadamalinnadest tõi ta alati midagi huvitavat kaasa. Ilusaid seinavaipu, linikuid ja muid esemeid. Ükskord oli ta endale ostnud väikese pärlmutter käepidemega revolvri või püstoli. Selle jättis ta minu hoole alla hoiule, ütles et ei ole hea kaasas kanda. Panin ta kõrvale peidikusse kuni ta ühelkorral järele tuleb.
Ta oli igati tubli ja töökas poiss, kuid üks viga ja see oli väga halb. Nimelt tarvitas ta nuusktubakat või kokaiini. Karp sellega oli ta alati kaasas kastitaskus. Võttis sealt tikuotsaga ja tõmbas ninna. Ütles, et siis pidi lõbus tuju olemas. Vaidelsin sellele vastu, et see on uimastus vahend. Nii mürgitab inimese mõistuse ja tervise, et on hullem kui alkohol. Aastaid hiljem ta vabanes sellest harjumusest.
Ühel järjekordsel sõidust tagasi tulnud, tuli ta minu juurde väga üles ärritatatud ja pahas tujus jap alus et ma annaks talle selle revolvri, mis minu käes oli. Pärisin miks ta seda nii väga vajab säärases ärritatud olekus.
Ta kõneles, et oli toonus kaasa oopiumi, mis olid plekkpurgis ära peidetud. Olnud laeval tarvis muidugi tolliametnikud neid sealt ei teadnud otsida ja kui need olid läinud, õngitses need välja. Temal oli ka teine mees kes kes oli kambas kuid igaüks tegeles omaette. Sellel teisel mehel oli olnud klient kes selle kauba ära ostab ja ka Alexi oma oli lubanud selle mehele maha sokutada. Nii nad siis viinud oma salakauba kohta kus pidi see vastuvõetud saama. Teine mees oli öelnud, et oodaku Alex teda väljas seni kui ta kauba üle annab sest asi peab sündima salaja ja kõrvalisi isikuid klient ei soovi näha. Nii ta oli siis oodanud kuni tüdines ja laeva tagasi minnes selgus, et mees oli laevalt jalga lasknud kogu oma asjadega ja ka selle noosiga mis ta Alexi oopiumi eest sai. Nüüd tahtis Alex tulirelvaga et sellega kaabakas maha lasta. Rahustasin teda ja ütlesin,et kõik ei ole sõbrad keda usaldada võib. Kuid ühe säärase tüübipärast ei maksa oma käsi määrida ja elu rikkuda. Teine kord ole targem ja ära usalda kedagi sest kaevata pole sul võimalik. Salakaubitsemine on rangelt keelatud ja võid ise sissekukkuda. Kui tegutsed siis tee seda ise oma teada. Alex rahunes, mul oli tema poolt varem toodud napsi, mis oli siiani seisnud. Ütlesin, et võta rahustamiseks ja püüa unustada. Kahjuga kaasa minna ei saa, pead olema tugevam oma soovidest.
Hiljem kui ta jälle reisult teinekord tagasi tuli ja mind külastad ja juttu eelmise korra peale tagasi kaldus, sai ta nüüd ise ka väga hästi aru, mis oleks võinud olla tagajärjed oma meeletu vihahoos tehtuga. Kui minu onupoeg mind 1976 aastal Eestis külastas, kuulsin temalt, et Alex oli hakanud nüüd maal elama, soetanud perekonna, naine ja kaks last ja elab hästi ja meenutab ka oma noorpõlve seiklusi kui on onupojaga kohanud ja kõigist möödunust vestelnud.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim