Täna põrutame juba kell 10.00 mäele. Rando ja Ragnar võtavad suuna Pohjois-Himosele, teised möllavad aga vana tuttaval nõlval. Meie Dellaga harjutame lastenõlval, Marigi püüab siinsamas sinasõprust sobitada suusatamisega, mis iga laskumisega silmnähtavalt paraneb.
Kuigi üha enam avaldab Della soovi suurele mäele suusatama minemiseks, pelgan teda esialgu üksi lasta.
Enne lõunale minekut saabubki Ragnar ning küsib naabrimehelt korraks mäepiletit. Mina põrutan koju kiivri järgi ning Della “suure nõlva” sõit võib alata.
Esimene laskumine toimub vaikselt ja rahulikult ning hilisema sooviga kindlasti edaspidi vaid suurtelt nõlvadelt laskuda. Lastele mõeldud mägi pole temale! Selge, ostame lapsele mäepileti.
Nüüd vaatan vaid kihutavat tüdrukut ja imestan, et alles see oli kui ta laste künkal lõugas, et suuski jalga ei pane.
Vahepeal jookseb Kairit tuppa liha ahju toppima, Mari kelgutab ning minutitest saavad tunnid.
Pimeduses, mingil hetkel teatab Della, et on väsinud ning pisarsilmanurgas räägib oma jalavalust (kodus selgub, et suur vill on jalal). Ragnar kes kõik nõlvad korduvalt läbi sõitnud ning suurest suusatamisest tagumikule sinised silmad muretsenud – avaldab temagi minule üsna ootamatult soovi koju minna.
Kodus tunneme mõnu soojast toast ning jälgime koos Mariga (temalgi sai suusatamisest/kelgutamisest villand) ahjus paisuvat liha. Ootame, millal plahvatab kuid Kairiti korraldusel liha ei puutu.
Aeg muudkui tiksub edasi ning panen igaks juhuks kartulid keema, et valmiva liharoa kõrvale midagi lisaks taldrikule panna.
Korraga on toas Kairit kes ilma ilustamata teatab, et on jama: “tema Lisetele kutsuti politsei. Teda toodi mäeturva autoga praegu koju dokumenti võtma ning laps on võhivõõraga mäel. Lisaks ei saa ta Soome keelega hakkama ning Randot pole kuskil ja tema telefonil pole levi ja tema ei tea üldse, mis saab”.
Nõnda kiiresti ta kodust jalga lasi, Ragnar seekord kaasas. Mina helistan samal ajal Randole, kes õnneks on asjaga juba kursis.
Õhtune jututeema on teada: “seltskonna noorimale kutsuti politsei, kuna müksas mäel ühte poissi”.Hiljem
kui juba kõhud täis ja mõnus roidumus kontide vahel ajame mõnusat lorijuttu, lapsed aga hullavad õues, kuni neil läheneb auto – politseiauto. Elis hüppab seepeale kraavi ning tirib õekese kaasa nagu kaevikusse viskuvad sõdurid. Ju arvas Elis, et tuleb jälle jama (ehk ei tohi lapsed peale kella 22.00 õues olla?).
Äramineku päev
Seekord hommik veidi erineb teistest hommikutest. Eelkõige seetõttu, et lahkume, mis tähendab asjade pakkimist ja sagimist.
Kui suudame enamvähem juba valmis sättida, selgub tõsiasi, et Kairiti ja Rando auto külgmineuks ei sulgu ning avatud ukse variandi puhul peaksid reisijad endale kombekad selga tõmbama, kiivrid pähe ja prillid ninale sättima. Autoabi nõustus autole järgi tulema, kuid alles järgmisel päeva lmasina ülevaatama, seega tuli leida teine lahendus.
Möödub tunnike, kuni lõpuks lihtlabaselt vägistatakse uks kinni. Selge, saame edasi liikuda! Võtmed jätame vastuvõttu, kihutame juba tuttavat teed tagasi. Pikas jorus loksudes, esitame küsimusi üksteisele ning muide….laevade pommitamist saab samuti läbi lällarite mängida (tegime proovi kui Himosele sõitsime).
Kõik kestis seni kuni tuttav Neste paistma hakkas ning vessat külastame. Sõbrad kihutavad edasi ning kohtume põgusalt nendega Ikeas. Muide, Ikeasse pöördumiseks tuleb jälgida III ringi!
Ikeas liigume hoopis vastuvoolu, vaatame üle kohalikud lihapallid ning lõpuks ostleme meiegi. See käib meil kähku – mis meeldib, see korvi potsatab. Jätame veidi raha Ikeasse, sööme linnupetteks Hot dogi ning juba kihutame toidupoodi kus muretseme sööki/jooki koju. Lõpuks möllame Itäkeskuses (enamus ajast kulub meil loomapoes). Sööme Subways ning lõpuks leiame end sadamas laeva ootamas. Koju loksume ühiselt täringumängu mängides ja peagi teeme üksteisele lehva- lehva. Järgmise korrani!
