On kingitusi, mis ei mahu karpi ega paberisse. Meie puhul oli see pikalt saladuses hoitud reis – juubeliüllatus, mis viis esmalt Portugali ja seejärel veelgi kaugemale – Atlandi südamesse, Assooridele. Kingitust oodati elevusega mõlemalt poolt: kinkija hinges ärevus ja saajal teadmatus, mis kujunes kiiresti imeliseks avastuseks.
Kõik sai alguse Portost. Ja isegi öö lennujaamahotellis osutus meeldejäävaks kogemuseks – koht, mis väljast meenutas tavalist hotelli, aga oli seest midagi muud. Minimalism ja mugavus, mis sobis ideaalselt saabumiseks.
Porto ise tervitas meid kontrastidega – võluvad vanalinna tänavad, kallakud ja jõevaated, aga ka üks hotell, mille igav hommikusöök ja üle tee paiknev ööklubi ei lasknud meil õnneks vaid ühel ööl silma looja lasta. Kuid nagu iga reisi puhul, jäävad needki detailid lihtsalt elu värviks.
Portole tegime korraliku tiiru – mitte ainult postkaardivaated, vaid ka kohad, kuhu turist tavaliselt ei satu. Just need nurgatagused tegid Portost meie jaoks päriselt avastamise väärilise linna.
Ühel päeval võtsime suuna Bragasse – armas ja rahulik linn, kuhu buss meid mugavalt viis. Meie muidugi otsustasime jala vallutada kuulsad astmed Bom Jesus do Monteni – ja tasus ära. Teisel päeval viis rong meid Aveirosse, linna, kus meie tütar vahepeal elas ja fotograafiaga tegeles. Tänu temale sattusime ka Costa Novasse – pastelsete majade ja rahuliku rannaeluga koht, mis väärib kindlasti külastamist.
Päris seiklus algas aga Assooridel, täpsemalt São Migueli saarel. See on koht, kus Euroopa reeglid justkui peatavad sammu – loodusel lastakse rääkida ja inimesel hingata.
Esimene päev möödus pealinnas Ponta Delgadas. Järgmisel päeval suundusime Sete Cidades’e vulkaani juurde – ja meil vedas. Nägime kahte järve ja kogu kraatrit täies hiilguses. Matk mööda vulkaani serva oli justkui jalutuskäik pilvede ja ookeani piiril.
Külastasime Mosteirost – väikest küla, kus asub kuulus „maailmalõpu baar“. Sealt edasi viis tee Rabo de Peixesi – paika, mille nimi kõlab justkui legend, ja mille elu on kõike muud kui pealispindne. Täiesti omaette maailm.
Furnas – koht, kus maa hingab. Geisrid, termilised allikad ja looduslikud aurusaunad. Jalutasime läbi teeistanduse, nuusutasime värsket rohelust ja maitsesime kohalikku teed. Nordeste – mägede ja vaadete paradiis – on justkui Assooride vaikne laul.
Vaalavaatlusel läks algul nihu – meri oli tige. Aga me ei jätnud jonni. Teisel korral õnnestus: nägime hiiglasi, kes justkui aegluubis ookeani lõikasid. Käisime ka ananassikasvatuses ning lõpetuseks saatsime kodustele postkaardid. See on väike, aga oluline osa igast reisist – panna killuke kogetust paberile ja lasta sel jõuda kellegi rõõmuks.
See polnud lihtsalt kingitus ega puhkus. See oli kingitus elult – ajast, mida veetsime koos, paikadest, millest olime varem ainult kuulnud, ja hetkedest, mis jäävadki ainult meie kogemusteriiulile.
Kui oled otsimas kohta, mis paneb sind taas imestama, soovitame: Assoorid. Ja kui kingitus võiks olla midagi enamat kui ese – tee sellest teekond. Just selline, mis algab saladusena ja lõppeb mälestusena.
