Kui laev lastitud oli, läks sõit tagasi. Newfoundlandi saar ei olnud kaugel, kuid siit nägin, et võimatu on laevalt jalga lasta saarel on kõik inimesed teada ja ka edaspääsemine on raskustega seotud ja sissekukkumine enam kui kindel. Tagasi sõitsime seekord Rotterdami kuhu ka laadung jäi. Laev läks aga ise kuiva dokki kus tal remont ja vajalikud tööd tehti.
Selle lõppedes sõitsime aga tagasi vasemulla järele. Enne ärasõitu käisime linna peal, vaatasime linna ilu ja äriaknaid. Osta ei võinud oma lõbuks sest tee eesmärk ja siht oli saavutamata, tuli kokkuhoidlik olla. Jäime peatuma äriakna alla kus välja oli pandud igasuguseid ilusaid kellasid, küll tasku, seina ja käekelli. Olime parajalt neid uudistamas kui sisenes meie juurde mees kes küsis kas oleme huvitatud kella omanikuks saamisest ja pakkus meile kuld taskukella müüa. Mina ei olnud huvitatud, kuid sõber, nähtavasti oli sest ta uuris ja vaatas teist igast küljest ja lüpuks said kaubale.
Nüüd pakkus mees ka minule ühte kella sokutama, muidugi sellest ei tulnud midagi välja sest mul taskus hõbeuur, ristiema poolt kingitud. Kui too mees nägi minu hõbedast kella hakkas kauplema, et palju ma annan kui ta mulle kulduuri annab . Ma ütlesin, et see on kingitus ja sellega ei kaubelda. Mees läks oma teed ja meie tagasi laeva.
Hommikul laev väljus, ilm oli ilus. Meistri käest sain inglisekeelseid kirjandust, Kanada ajakirjad mitmesuguste piltidega ja osariikide kaartidega, säärast ajakirjandust oligi mulle vaja.
Vabal ajal uurisin neid kaarte kus olid tähistatud raudteed ja ka maanteed ning piiriäärsed maakohad. Kohati pooled Ühendriikide, osariigid, mis kokku puutusid Kanadaga.
Kolmandal päeval tuul tugevnes, laine oli kõrge kuid pärituul. Olin parasjagu tekil kui märkasin silmapiiril laeva taga musta täppi mis paistis aga aegajalt suuremana. Ilm oli selge, ei ühtegi pilverüngast, nii et see pilv ei võinud olla, kuid täpp kaugel aina lähenes ja suurenes kuni mõne aja pärat silm seletas, et on laev – purjelaev nelja mastiline, täis purjedes pärituult.
Kui meieni jõudis nägin unustamatut pilti sellest laevast, kuidas ta lõikas merd, vesi valgese vahus tema ninas ja taga ahtri jäi valge tee järele. Ta möödus meist kiirelt ja peagi kadus jälle vaateväljalt, mõtlesin, et pidi ikka kohutav kiirus olema sest meie laev sõitis 10 sõlme tunnis ja see oli juba hea kaubalaev säärase kiirusega.
Siis aga ühel päeval avastati laeval “jänes” kes oli end päästepaati ära peitnud. Nähtavati kas joogi või söögipuudus ajasid ta sealt välja. Pootsman oli ta avastanud öösel kui ta oli hiilinud meeskonna söögiruumi.
Kui ta kapteni juures ära käinud, pandi kõõki kokale abiks, sinna saarele jõudmisel anti ta saare politsei hoole alla, kuni laeva tagasi sõiduni. Mõtlesin, et vaene poiss, seekord su ettevõte äpardus, ta ei uurinud küllalt hästi laeva teekonda, see ei ütle veel kõik kui kuuled, et laev sõidab Kandasse või mujale.
Kui tahad minna pead täpselt uurima missugusesse sadama ja paika läheb. Kas ka suure maaga ühendus ja kas on võimalik seal edasi minna. Nüüd sattus ta aga säärasesse paika, kust oli väga raske edasi pääseda ilma, et sind ära ei tuntaks kui üht võõrast inimest. Kapten oli hea mees, tagasi minnes Rotterdami ta noormeest ametivõimude kätte ei annud, poiss kes oli hollandlane oli niikuinii õnnetud oma reisi äpardumise pärast.
Õhtul läksime kajutinaabriga linna, ütlesin, et vaata kuidas su kell ka töötab, pane tööle. Kell tuleb sisse töötada. Kui ta nüüd taskust kella võttis, pani see teda jahmuma . see oli mitte kullast vaid üsna roheline vasetükk. Mees oli müünud temale “Toobi kell” nii kuulsime neid hiljem kutsutama – olid odavad ja mu kaaslane oli langenud pettuse ohvriks.
Nüüd meenus mulle üks umbes säärane lugu, mida minu isa ükskord rääkis minule. Kui ta veel poissmees oli olnud, tulivad sõbraga laupäeva õhtul töölt. Sõbral olnud kange janu, käinud trahteris (kõrtsus) siis kustutanud janu ja sealt välja tulles kohtanud meest tänaval kes oli pakkunud kulduuri ilusa kapsli sees müüa.
Müüa jutujärele pidi ta meremees olema ja välismaalt kaasa toonud kuldkella tahtis ta nüüd maha müüa. Isa sõber oli vaadanud, ilus kell, hea kõik ja oli nõus ostma. Müüa oli aga kella jälle oma tasku tagasi pannud, ise kiirelt ümbervaadates kas ametivõimud ei ole tulemas sest tänaval müük oli ju keelatud.
Sõber palunud veelkord kella vaadata, müüa oli andnud kuid siis kella jälle kiirelt tagasi võtnud ja tasku pannud. Sõber oli siis raha otsinud ja müüale ära maksnud, seepeale oli ta kella saanud mis kapslis oli, kuid müüa öelnud, et kodus võid vaadata rohkem sest siin ohtlik, pane tasku kohe. Nii siis müüa kadus kiirelt ja nemad sõbraga läksid kella liikusid tegema.
Trahteris võtnud sõber taskust kapsli, kus sees pidi olema kell, milles oli nüüd pooleks lõigatud sibul. Kui nüüd kiirelt tagasi tänavale mindi, polnud müüjast jälgegi. Muidugi siis selgus neile, et müüjal oli kaks ühesugust kapslit, ühes oli kulduur, teises sibul.
Kui näitas ostjale siis muidugi kellaga aga kui kaup oli tehtud ja raha käes siis surus kauba ostjale pihku, et pane tasku, hiljem aega kodus vaadata, et nüüd pole selleks aeg võib tulla politseiametnik siis mõlemad vahel – nii müüja kui ostja. Nii juhtus ka nüüd kaaslasega. Ta mõtles, et ehk kohtab veel seda müüjat ja nii veetsime aega selle äri lähedal kus ost oli tehtud kuid asjata.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim