Iga uus reis saab alguse ikka kodust. Kiiresti viimased kohustused tehtud kui juba loksusime Anti abil lennujaama. Lennule registreeritud, lehvitatud kodumaale ning järgnevalt jäi üle vaid ootada oma lendu, mis meid siis Hollandisse peaks viima. Õnneks aeg möödub ruttu ning kokkuhoiu mõttes ei hakka isegi mitte kirjeldama lendu.
Amsterdami lennujaam on parajalt keeruline kuid ei midagi ületamatut. Esimene pikem lennu ootaeg hakkas tiksuma. Varajane hommik oli mõjunud kõhule tühjendavalt, võtsime söögiks pizza mis oli küll söödav kuid erilist vaimustust just esile ei kutsu.
Jõulumeeleolu, viisakad inimesed, mõni töökohustus, väikesed kaardimängud lennujaamas, kui ühel hetkel avastame, et meie lennuväravas on meeletult pikk järjekord. Kuigi lend väljub alles paari tunni pärast, tundub see järjekord igatahes kahtlane.
Veame ennastki kohale ning ütleme ausalt – õigesti tegime. Ma ei tea kui kaua me selles järjekorras aega viitsime, tegelikult vist üsna vähe – jõudis kätte meie kord. Ja kontroll oli korralik. Kõigepealt kutsutakse sind ametniku juurde jutule. Minu õnneks ei pidanud ma iseseisvalt küsimustele vastama vaid olime esindatud kui pere ehk siis Ragnar esines meie kõigi eest. Muide enne juba oldi meie piletid kontrollitud ja meie Dellaga olime saanud piletitele suure risti, siis Ragnari ticketile oli kirjutatud midagi, mida me muide ei suutnudki tuvastada. Ju siis oli märge, et teda tuleb veidi piinata. Ülekuulamisel saigi ta siis pisut rohkem rääkida kui teised.
Traditsioonilised küsimused: miks me USA-sse reisime, kuhu me lähme, mis meil kaasas. Polegi ju hull kuni selgus, et meil puudub pagasi kleeps. Järelikult meie pagas ei pruugi sihtkohta jõuda. Väike paanika Ragnari silmis, palju seletamist, et Eestis ju ei antud kuigi kinnitati nende poolt pagasi jõudmist Tampasse.
Kuid õnneks tollitöötaja leidis, et paanikaks pole siiski põhjust kuigi avaldab oma siirast imestust, et meil on vaid üks pagas kamba peale. Pärast kontrolli peame pöörduma vaid infotädi poole kes annab vastava kleepsu ja kõik on jälle korras.
Ja lisaks küsis ta ootamatult, et kas me vene keelt oskame. Suutsin korraks vaid imestunud nägu juba ette manada kui saime teada, et meid kontrollinud ametnikel suur probleem – nimelt on neil reisija kes räägib vene keelt ning ei saa lennule kui vastab lihtsatele küsimustele. Kas suudame olla abiks tõlkimisel? Ei ole ju probleemi kuni selgus, et „venelane“ ostus „ukrainlaseks“. Kahtleme veidi kuid tolliametnik rahustab jälle – no kui hakkama ei saa, pole probleemi. Ukrainlanna jääb lihtsalt lennukist maha. Meie õnneks leiti vahepeal aga uus „ukraina keelt“ oskav inimene ning saamegi edasi liikuda järgmisesse ruumi.
Riided seljast, asjad kasti on Ragnar esimene, järgmine Della ning minu kord on viimane. Viskan asjad tollitöötaja poolt antud kastikesse, samal hetkel juhendan Dellat kuidas suures „läbivalgustus“ ruumis seista ja käed üleval hoida kui ühel hetkel avastan enda eest ametnikku kes vehib midagi…. oot mida ta nüüd tahab? Take off vest… mis vest? Otsin silmadega, mis mul siis üleliigset seljas on kui mõistan, et jutt käib kampsunist.
Laia kaarega lendab ka see kasti. Astun siis „aparaati“ ning väljaastudes suunatakse mind kuhugi seina äärde seisma. Selgib, et mul on peas midagi „kahtlast“. Juukseklamber on see hirmus asi, mille pean tutvumiseks ametnikele andma. Uh, ei olegi tegemist millegi jubeda asjaga. Ennast jälle kokku pakkides, on Ragnar juba jõudnud tegeleda infotädiga pagasi küsimuses ning vajaliku paberi pagasi kohta saanud kui jälle tuleb meil läbida mingi piletikontroll. Nagu korralik juht ikka, astub Ragnar esirinnas väravasse, ja saab „punase“ tule. Ka Della piletil on midagi viga ning ma enda oma ei hakkagi proovima. Tollitöötaja poolt suunati järjekordselt infotädi poole, kes siis meie piletitega midagi „korraldas“.
Vähemalt töö tegi ta korralikult ning lõpuks ometi saame astuda juba lennukisse. Lennuk ise on pisike, nii 350 istekohta ja meie kohad on eelviimases reas. Esialgu ei oskagi tunda kurbust või rõõmu lennuki sabas istumise üle kuni avastasime Dellaga, et saame olla kahekesi omaette akna all. Kuid Ragnari istekohal istub ees üks noormees, kes väga ehmunud ja süüdasliku näoga Ragnarile otsa vaatab. Tema tahab oma tüdrukuga koos istuda, tema istekoht on seal viimases reas. Nojah, eks on mõistetav kui sul puhast lennuaega 10 tundi , pealegi kolmeses istereas keskmine olla, veidi ebameeldiv on see tõesti. Püüame olla mõistvad ning Ragnar on nõus ise tagumises reas istuma. See vastutulelikkus kestis täpselt seni kui saabus reisija kes nõudis seekord Ragnarilt aru, mis too istub tema istekohal. Vot sulle heategu…tuli välja, et noormehe istekoht ongi keskmine. See ei meeldinud juba Ragnarile. Väike segadus lahenes kähku, kõik istusid lõpuks oma õigetel istekohtadel.
Igale reisijale on jagatud oma padi, tekk ning pika lennureisi ajal saad näppida „oma“ telekat. Kõrvaklapidki jagatakse igale reisijale ning pikk lennureis võib lõpuks alata. See matsakas lennuk tõuseb õhku veidi suurema mürina saatel ja ehk veidi rohkem püstloodis kuid üllatavalt mõnusalt kulgeb kogu õhusõit Atlantani.
Loomulikult on kõigil reisijatel esimene tegevus näppida telekat. Kes jahmerdab puldiga, kes ei oska telekat kasutada, kuid peagi on jälle kõik kontrolli all ning lennukitäis inimesi istuvad kõrvaklapid peas ning jõllitavad ekraani. Filmivalik on tõesti suur, pealegi võid vaadata telesaateid või kuulata muusikat, raadiot. Lennanud ehk tunnikese kui näen, et stjuardessid jagavad näpitsatega mingeid valgeid pabereid. Ikka igaleühele ulatatakse tangidega kuum ja niiske paberrätt. Inimeste näod on kummalised ning vaatavad üsna imestunud kätte ulatatud asja. Kes puhastab käsi, kes peseb nägu.
Ühele mehele jagati esialgu üks, hiljem teine andis veel teise paberi – vaeneke oli hädas juba esimese rätiga, teist vaatas veelgi suurema hämminguga. Nii ta siis istus, oskamata midagi teha. Ragnari kommentaarid veel juurde ning minul nalja kui palju. Pugistasin vaikselt naerda ning kui paberi jagamine minuni jõudis, et suutnud jätta oma kõõksuvat naeru. Loodan, et jagaja hingehaavu sellest ei saanud. Käed puhtaks küüritud, saabus meie esimene oode. Palju juua ja imepisike pakike soolakringelid. Seepeale rahvas mõnuleb ning järgnevalt kulub aega teleka vaatamisele, kui tuleb teade, et käes on lõuna aeg. Seekord on pardaköögi valikus kolm toitu – kuum kana, pasta ning kanasalat. Meie kes oleme lennukis viimased, saame loomulikul süüa alles siis kui esimesed on ammu oma toitu seedimas . Tahan kana ning ootan kannatlikult kuni teenindaja meieni jõuab. Kuulen vaid seda, et kanasalat on otsas ning lohutan end mõttega, et tahtsingi ju kana. Tühja see salat. Minuni jõudes,ootamata mida ma tahan , lajatatakse mulle ette kandik. Kolmest valikust on järgi vaid pasta. Vot see on see kui oled viimaste hulgas. Nii me siis olimegi sunnitud pastat järama, mis oli tegelikult väga maitsev, seega väga pettunud me ei olnud. Juua pakuti kogu lennureisi ajal korduvalt.
Kui olime juba 7 tundi lennanud andis ennast istumine tunda. Ei piisanud vaid jalutusest vetsu. Igaüks püüdis seda „ummamuudu“ lahendada. Tehti kükke, jalutati edasi – tagasi. Uskumatu kui väsitav võib olla istumine ja kui raske on see, et ikka särab aknast sisse päike. Eestis juba on käes öö ning meil paistab päike. Eks see ajavahe andis tunda eriti Dellale, kes 1.5 tundi enne maandumist lihtsalt „ära kukkus“. Ei aidanud äratada teda ka lennuki õhtsöögiks jagatud jäätis. Ta ei suvatsenud enam reageerida.
Vahetult enne maandumist siiski niipalju kontaktivõimeline oli, et ohutusvöö saime ümber ning jalutas isegi lennukist välja. Olime jõudnud maailma suurimasse lennujaama.
Mis te arvate, mis meid siis nüüd ees ootas? Loomulikult sisenemine esmakordselt Ameerikasse ehk meeletu järjekord. Suured võimsad mammid korda loomas, seisti järjekorras vaikides ja täites nende poolt antud korraldusi. Õnneks ei lahutatud seegi kord meid ning järjekordse tolliametniku ette aru andma asusime koos. Miks me Ameerikasse tulime, kuhu me läheme, palju meil raha on, kas deklaratsioon on täidetud – ehk tollitöötaja oli väga uudishimulik. Andsime on näpujäljed (kõik sõrmed), tehti foto ning sooviti kena puhkust. Nüüd siis ilutseb passis tempel, mis lubab ameerikas viibida kuni veebruarini. Järgmisena tuli leida üles pagas, mis järgmisele lennule tuleb viia ehk siselendudel pagas automaatselt ei liigu. Hea, et süsteem oli mõnusalt lihtne, saime liikuda järgneva kontrolli suunas. Ja, et sa ei eksiks – olid olemas koridorides „juhendajad“ kes kõvahäälselt hõikasid – mine sinna või mine tänna. Kuigi võimalused pagasi äraandmiseks on loodud, ei kiputa neid reisijate poolt ära andma ning tassitakse suuri kohvreid kaasas. Miks see hea on – ei oska öelda. Meie aga ei viitsi kohvriga jamada, saadame ta lindil „ei tea kuhu“ ja saame jälle seista pikas järjekorras – järjekordne kontroll. Vaikselt hakkab üleviskama see pidev kontroll. Jälle järgid tollitöötajate korraldusi ning kisud seljast kõik riided, viskad asjad kasti. Kuid seekord tuleb ka jalatsid ära võtta. Nii sokkis ronid jällegi läbivalgustus kabiinist läbi ning voilaa – oledki Ameerikas.
Meie järjekordse lennuni on jälle aega. Üle kolme tunni. Selleks hetkeks olime juba üsna kutud . Della istus toolile ning vajus koheselt sügavasse unne. Võtsin ta sülle, et veidigi mugavamalt saaks olla. Mina ise võitlesin samuti meeletult unega (eks eesti kell käis hommikutunde) ning Ragnar tatsus une peletamiseks mööda lennujaama ringi. Kuskil keegi hakkas klaverit mängima, väikene mehhiko toit – need suutsid veidi ärkvele tuua.
Mingil hetkel teavitati, et kell 20.30 peavad kõik olema oma väravas, seega tuli meil jalad alla võtta ning suundusime kuhugi B6 suunas. See tähendas reaalsuses hoopis seda, et laskusime maa alla ning sõitsime rongiga lausa kolm peatust. Vot mida tähendab maailma suurim lennujaam. Terminaalide vahel sõidab lausa oma rong. See vahepeala äratas üles meid kõiki ning elevus tappis une, mis loomulikult koheselt meie peale langes kui väravas oma armast ja seekord viimast lennukit ootasime. Kuidagi suutis Ragnar siiski ära sebida infotöötaja, kes meile lennukis kõrvuti kohad tekitas.
Seekord tundus aeg venivat eriliselt aeglaselt ning väga hea meel oli leida end lennukist. Istusime ja ootasime kannatamatult viimast õhkutõusu. No nii tahaks juba voodisse pikali saada – hea, et meil on broneering olemas. Kuid unistused unistusteks – mis ei hakka kuhugi liikuma on lennuk. Mehhaanikud sebivad ringi, kapten ronib oma „ruumis“ mööda põrandat ringi , taskulamp suus. Stjuardess annab teada, et väike probleem on, kuid viie minuti pärast stardime. Läheb aega rohkem kui viis minutit, kümme minutit, kakskümmend minutit kuni teavitatakse kapteni poolt, et sorry – lendame veidi hiljem, kuid kindlasti lendame sest lennu hilinemisega on vaja täita mõned formaalsused ja saavutada kokkulepped Tampa lennujaamaga. Tegelikult startisimegi 45 minutit hiljem. Tõusmisel ja langemisel tegi lennuk väga koledat häält – kuid sellel hetkel see ei häirinud mind enam üldse…ma lihtsalt vajusin magama. Päris magamiseks seda ehk nimetada ei saanud – kuid sellest lennureisist on mul mingid lüngad sees. Vähemalt õnnelikult me kokkuvõttes maandusime.
Kuna reisijad mingil põhjusel oma pagasit ära ei anna(eelpool mainisin sellest ka), tähendab see seda, et lennukist väljumine võtab meeletu aja. Uskumatu kuid tõsi ning inimesed on nii kannatlikud. Kui lõpuks pääsesime lennukist ning vastu võttis meid niiske, soe koridor – oleks sattunud justkui veekeskusesse. Ei tea, mis nad nii meeletult kütavad?
Pagas käes, takso leitud – nõnda me alustasime oma hotelli suunas liikumist. Taksojuht polnud kade mees, küsis koheselt mis keeli me räägime. Ah, et vene keelt ka tönkame ning edasine teekond kulges vene keelse jutumulina saatel. Näe kus juhtub. Juhtus ka see, et taksojuht ei leidnud koheselt hotelli üles ning Ragnar sai mainida mulle, et hakkab pihta…
Kuid tegelikult küsis venelasest taksojuht meie käest väiksema summa kui taksomeetris oli tiksunud ja väsinud reisiseltskond lahkus masinast üsna kiiresti – kodinatega hotelli ja lõpuks ometi saame ehk magama – voodisse….
Hotelli administraator vaatas aga ehmunult otsa ning teatas – mul ei ole teile tuba anda. Oot mismoodi? Broneering, transfeeri küsimine? Ja mis siis selgub – kuna vahepeal oli toimunud panga poolt Ragnari krediitkaardi vahetus, siis hotell ei saanud broneeringut kinnitada ja nad arvasid – eesti on ikka nii kauge maa – vaevalt me tuleme. Kuid uups – olime kohal.
Väsinud, unised. Administraator hakkas paaniliselt meile uut öömaja otsima – leidis. Hotell asus paraku kaugemal ning taksot pole võimalik saada (toimus jalgpalli mängimine ehk seekord tähendas see seda, et taksot pole). Administraator ajas oma isikliku auto maja ette, istusime peale ning sõit järgmisesse hotelli algas. Ahjaa – vähemalt krõpsupakk ja kommike anti Dellale lohutuseks ning lubadus, et tulge homme tagasi ning nad saavad meile öömaja kindlasti anda.
Selleks hetkeks olin juba nii väsinud, et ei saanud arugi kui soe ja niiske Tampas tegelikult on – just nagu soome saunas.
