Esimene maailmasõda, mis tõi palju viletsust, raskust ja kurbust perekondadesse kust mobiliseeriti isad ja vennad ja kellest paljud paljud enam tagassi omaste juurde ei jõudnud. Too kord kui sõda algas ja suured väeüksused ka meilt Sindist läbi läksid, nägin ma esimesi suuri veomasinaid, täis kummide peal, liikudes tegid need hirmust müra, võib olla ka sellepärast, et kui vaenlane säärast mäge näeb, paneb punuma.
Meie poisikesed olime kui sipelgad nende ümber ja uudistasime neid iga kandi pealt. Kuulsin kui mehed rääkisid ega see sõda kaua kesta. Venemaa lööb ta varsti puruks, ta on suur, jääb ühe ainsa jalatalla alla kogu Saksamaa aga sõda kestis kaua. Vabrik sai sõjatellimusi ja osa mehi kes otseselt nende töödega seotud ei kuulunud mobilisatsiooni alla, osa aga võeti.
Sakslane oli tunginud vene territooriumile ja lahingud käisid vene pinnal. Ema vend, kõige vanem, tema sõdis Lodzi all ja seal jäi ta kadunuks. Hiljem Punase risti kaudu saime teate, et on Saksamaal vangis, sealt ta tagasi enam ei jõudnud.
Peale sõja lõpu oli üks laev sõjavangidega, mis pidi tagasi kodumaale tulema, miini otsa sõitnud ja põhja vajunud kõigi täiega. Ka ema vend võis nende hulgas olla. Isa kõige noorem vend olnud vene ratsaväes”Dragun”, tema tuli tagassi.
Sõjavägede liikumine oli suur, kes läksid lauluga rinde poole, osa aga kes tulid sealt ja saadeti puhkusele. Vabriku seltsimaja oli nüüd pidevalt nende käes ja ka koolimaja võeti tarbe korral nende käsutusse. Sindi oli kui sõjaväe laager – auto kolonnid ja mootorratta üksused ning sõjaväeosad, seisid alatasa, ühed läksid ja teised tulid.
Ka meie liikusime nende seas, sõitsime mootorataste peal juhi seljataga, siis viisime sõjaväe hobuseid jõe ääre jooma ja pesema. Sai ratsa sõita, kuid ühe korra kui järjekordselt jõeääre sõitsime tõmbasin valjaid hobusel järsku oma poole sõidu ajal, et ta pisut galoppi teeks, siis oli ilma sadulata hea sõita, jäi aga hoopis järsku seisma ja ma lendasin tema jalge ette maha. Suurt häda ma ei saanud aga nüüd teadsin, et kasaka hobustel on omad vigurid, kuidas nendega ümber käia. Muidu ma enam selga ei saanud kui viisin hobuse pargipingi ääre ja sealt ronisin talle selga, et siis teistele järele jõuda.
Kui lõuna tuli ja meie poisikesed ka seal olime, andis meile sõduritoitu ja see maitses tõesti hää. See oli enamasti siis kui lund ja külma veel polnud. Talvel aga olime jõel või varemete all uisutamas. Jõe ääres kalda lähedal oli midagi hakatud ehitama, suurt uut telliskivi põletusvabrikut, kuid mis põhjusel see ehitamine pooleli jäi, kas rahapuudus või mis? Ei tea. Ehitus aga oli väga suure haardeline nii aluspinna järele, osa ehitusest oli nii kaugel, et esimese korrusel lagi peal, nii siis kui külmataati juba veekogud kinni kaanetas, oli seal ideaalne liuväli kuhu lumi peale ei sadanud terve talve periood.
Isegi talve karnevalipidu peeti seal sissepääsumaksu eest. Meie poisid kutsusime seda kohta varemealuseks ja ühel pühapäevasel päeval, jää oli juba veekogudel peale tulnud, kuid varemete all tuli ta visamalt sest ikka katusealune aga juba poisid ääre peal sõitsid ja ka mina nendega ühes ja siis sulpsasin läbi jää ülepeakaela sisse, kuid õnneks oli see kohta mulle rinnuni, mõnel pool mujal aga ülepea.
Nii olid jalad mul põhjas aga jääle hakkasin tulema vajus see põlve all jälle katki ja nii ühtelugu. Siis aga hõikas üks vanem onu mulle, et ära püüa kohe püsti tõusta. Katsu ennast külgepidi jääle veeretada ja roomates august eemale ma tegin ja ära sain. Kodu küll ei olnud kaugel aga riided tõmbas seljas kõvaks kui sinna jõudsin.Nüüd teadsin ka, et nahatäis on soolas, sest ema hoiatas just sinna minemast ja seda ma oleks ka saanud kui tädi Juulit minu ristiema ei oleks meile külla tulnud.
Mõttes tänasin teda selle eest. Koorisin ennast riidest lahti hädavaevu sest külmunud riided ei tule nii kiirelt kui tavaliselt. Uus soe särk selga ja kuum jalavann, mis aitas. Isegi köha ei tulnud ja peaasi nahatäiest jäin ilma sest ema oli kaunis helde seda andma, kui tegid tema vastu tahtmist.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim