Paar aastat hiljem saabus siia ka too sõber kellega üritasin Tallinnast putket teha ja mis meil tookord luhtus. Ja nüüd oli siis selle noore tütarlapse ennustus täide läinud kui ta meile pajatas käejoonte , käe ja kaartide järele, meile tulevikku ja kordaminekut. Ta ütles sõbrale siis et järgneb mulle kuid mitte nii kiirelt aga jõuab kindlasti sinna kus olen mina. Tema vend elas juba ammust aega Brooklynis, oli perekonna mees, lapsed siin sündinud jae las omas majas. Sõber läks tema juurde elama ja võttis endale uue nime, selle mis vennal oli võetud – mister Hill.
Nüüd oli meid juba 4 sõpra koos – Hill, Eddy, siis Hans, Otto ja mina ning kõik enamasti ühevanused. Pühapäeviti tegime välja sõitusid jõelaevadega. Need olid väga huvitavad, sai näha palju looduslikult ilusaid kohti. Ka New York ise ja ümbrus oli küllalt vaatamisväärne oma parkide ja muuseumide ning looma, lindude ja madude poolest mida kõike sai loomaaedades näha. Seda kõike võisid lubada endale aastate jooksul kui tahtsid kõigisse põhjalikult süveneda. Nii näiteks loodusloomuuseum, millist ei suuda ühe päevaga külastada, et enamvähem saaks põhjalikult seda uurida ja kõike seedida oma mällu, mis näed, missugused loomad ja ligiid on elanud varemalt enne meid.
Ühel päeval kui töölt koju läksin seisis meie maja trepil, välisukse ees üks noormees. Ma ei pannud sellest suurt tähelepanu sest inimesi liigub ja seisab kõikjal. Kui olin juba tuppa läinud ja ennast lahti rõivastanud, keegi andis ukse taga kella.
Avasin ukse ja too noormees seisis lävel, tervitas eesti keeli ja palus luba sisse astuda. Ühtlasi üleandes paremad tervistused, minu tuttavatelt kellega Belgias koos olin. Mr Volk, üks meremehekooli kursant kes sõitis ka merd praktika ajal ja sõitis nüüd eesti järvel ja sealseil veekogudel ühe miljonäri jahtlaeval.
Nähtavasti oli mr Volt minu aadressi saanud onupojalt sest tema tuli ühes onupojaga laevalt maha ja olid omavahel kirjavahetuses ja see noormees nüüd mr X.
Perekonnanime olen unustanud, ta oli Saaremaalt pärit – kutsun teda Voldiks. Voldi näis aus poiss olema, ta jutustas mulle kohe miks ta tuli sealt ära. Oli sõbrustama hakanud liiga sügavalt ühte tütarlast, teinud temale kingitusi. Nähtavasti andis ta lootust abiellumiseks, mis noormehe nooruse tõttu jäi aga teostamata kuid Ameerika seaduste järgi naisterahvast petta ei tohi ja ta võib selle eest sind kohtunikule vastutusele võtta.
Välja nõuda rahaline hüvitus ehk teisel puhul sind kinni panna vangi. Niisiis oli ta hirmu pärast, see võib ka temaga juhtuda, jalga lasknud. Ütles, et sõidupeale sealt New Yorki oli raha ära kulutanud ja nüüd pole kuhugi minna. Jutt paistis küll nii õigema olema aga kus sa võid kõike tõena võtta, pealegi puht võõras ja tundmata. Ütlesin et oma juurde ma küll võtta ei saa sest olen ise ka allüürnik, kuid abitan teda rahaliselt ja juhatan koha kus võib elada. Linna odav ööbimiskoht. Tööle sokutasin ta enda juurde.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim