Jõulud lähenesid samuti. Uus-aasta saatsin kodumaale pühade tervitsued kõikidele omastele ja vanematele. Jõulud möödusid rõõmsalt, kuulasime raadiost pühade saateid ja tervitusi, mis saadeti üle maailma laiali.
Uueks aastaks kutsusime endile külla ka tütarlapsed. Hans kutsus talle tütarlapse kellega ta tutvus spordiseltsi peol, elas Brooklynis ja mina kutsusin õed Vally ja Elisabethi ja vend kutsus õdede täditütre Mary, kellega ta oli tutvunud õdede kaudu.
Minu nooruspõlve sõber Otto oli ka peo külaline. Nii olime noored kõik koos uut aastat vastuvõtmas. Söögid valmistasime ise ja need olid üsna maitsvad. Isegi kiitust avaldati kokkadele kes neid valmistanud.
Aeg aga kadus kiirelt ja kui ühekorra see niikaugele oli jõudnud, et tuli kojuminekuaeg kätte, ei olnud meil poistel kellegil öösel enam isu minna välja, et kui gentlemenina tütralapsed koju saata.
Hansul oli kõige pikem tee Brooklyni ja sealt tagasi oma paar tundi. Öösel liikusid rongid harvemini, teistel oli tee lühem. Rääkisime tütarlastele et nad võiksid ju ka meie korteris ööbida et nad jääks kõik ühes koos siia ja hommikul viime nad koju. Anname endi magamistoad tervenisti nendele kasutada, ukse võivad lukku panna, meie kui rüütlid, jääme ettetuppa siis on neil kindlam, et keegi neid segama ei tule. Nii me leppisime kokku ja puhkasime kuni hommikuni.
Õed ja nende täditütar Mary elasid lähemal, need saatsime jala minnes kuid Hans üksinda ei julgenud oma tütarlast koju viima minna, saab kindlasti võtta sest kaup olnu säärane et öösel pidi ta teda koju tooma. Nii pidin mina Hansule abiks minema et osa nahatäit endale võtta.
Sinna jõudes tütarlapse isa võttis meis vastu üsna tõsiselt. Vabandasime ja rääkisime kuidas kõik olnud ja ta vastas sellele, et ta usun küll kõike mida oleme rääkinud enda vabanduseks kuis see samm mis astutud on, enam tagasi astuda ei saa.
See tähendas, et mis tehtud see tehtud, et oled kodunt ühe öö ära olnud ja poissmeeste korteris. Ega meil ei tulnud enam midagi öelda. Isa sõnad olid väga targalt öeldud.
Niipalju kuulsime veel, et ema oli läinud meile tütarlast tagaotsima – oli õnn, et ei juhtunud kodu olema siis oleks asi ehk halvemini lõppenud. Meesterahvad mõistavad üksteist säärasel juhul paremini kui naisterahvad. Nii et meie seekord vedas.
Koju jõudes neeger liftimees ütles et üks vanem daam oli väga ärritatud olekus üles sõitnud ja meie ukse taga ägedalt kella andnud, mille peale ta oli temale vastanud, et olime kodunt kõik välja läinud.Nii, et veekord õnne, et too äge daam meid siin ei kohanud.
Seekord lõpp hea ja kõik hea. Sindi mehel kes minuga ühes töötas saabus naine kodumaalt järele, ka teda tundsin varem. Käisime ühes koolis, ta mõned klassid minust eespool kuid tema vennaga olime ühes klassis.
Enne siiasõitu oli ta ka minu vanemasid Tallinnas läbisõidul külastanud ja nüüd rääkis pikalt ja laialt sealsest elu ja olemist.
Ema pidi mul südamega väga haige olema ja oli rääkinud, et tahaks ikka enne surma meid veel näha. Alice oli selle mehenaise nimi. Ta käis meil nüüd igal nädalal tubasid kraamimas sest ise olime peale selle kui koolis hakkasin käima tegevusega rohkem seotud ja vaba aega jäi väheks.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim