Hiljem rakendati mind juba segumasinate peale ja taignast üht teist välja voolima ehk vormima. Siis pandi mind kondiitri saiade peale abiks. Omanik mister Müller oli ungarlane aastates 40-45 väga sümpaatne. Kasvult väike kuid väga nõulik puhtuselt ja töödelt, kvaliteedilt. Ja firma tooted olid kõrges väärtuses ja heas kuulsuses.
Iga päev masinad viisid konteinerites kauba tellijaile ja need pidid kõik jõukad olema sest firma kaup oli Kallis, tema hea kvaliteedi ja valmistamise poolest. Kui mõtlen praegu kui kõike seda kirjutan veel tagantjärele siis võin küll ütleda, et saiade, riisipudingud ja kõik mida seal sõin ja maitsesin ei ole ma hiljem kunagi leidnud nii häid mitte kusagilt.
Tordid, mida Ungari kokad, üks neist oli sakslane, valmistasid ja kaunistasid kreemidega, sinna tortidele nõiuti peale terved linnas – olen ka hiljem näinud torte, kuid neid ei saa võrrelda nendega mis seal toodeti. Ühel päeval leidsin Hansu kodust ees. Ta oli sealt ära tulnud ka paremat ja suurema palgaga kohta otsima.
Esialgu tuli ta sinna kus mina töötasin – Mülleri ärisse ja tootas sellel kohal kus ma algul olin. Seal oli ta lühikest aega, varsti läks ta tööle ehituse peale. Palk oli suurem, õhtud ja pühapäevad vabad. Minul tuli iga päev töötada, pühapäeval ka pool päeva, et kohvi, saiad, kondiitrisaiadde tellimine täita ja nii olime korraga kahekesi pühapäeval platsis. Taigen oli eelmisel päeval valmis tehtud ja seisis külmetuses. Sealt siis sai võetud, ära rullitud ja välja lõigatud ning vormitud. Saia nimetused – horn´s sarved, cheese cakes, polish, crumss – neile sai filling (täide) sisse pandud ja välja vormitud ning küpsetatud gaasil köetavates ahjudes.
Peremees kavatses mind väljaõpetada kondiitri kokaks, kuid see töö oli sisemine ja mul ta just ei meeldinud, olgugi, et kokad teenisid seal hästi. Üks vanem kokk sai 80 dollarit nädalas, teised pisut vähem. Kes 70, 60, 50, minule maksti nüüd juba 30 dollarit.
Ühel päeval ütlesin kaks nädalat ette, peremees masseeris mind küll. Lubas varsti palka jälle juurde panna aga ma ei jäänud, olin kord nõuks võtnud ja jäin endale kindlaks. Eestlased suuremalt jaolt töötasid puutöö alal ehituste peal, seevastu jälle itaalased müürsepad, kas soomlased olid puutööde peal.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim