Nüüd jäi mul ainus võimalus ikkagi ausalt piletitega kui reisija Tallinnast ära sõita kuid võimalikult odava piletiga, Tol ajal oli laevaühendus Saksamaaga. Reisilaev Rügen pidas sõitusid Settini -Helsingi – Tallinn – Stettin igal nädalal ja teine pool laev Strasburg käis sama teed mööda. Kuulasin kõik järele sõiduasjad ja päevad ja enne ärasõitu kohtasin oma tuttavat koolivenda kellega Sindis käisin ühes koolis, tema ütles, et sõidavas ka, kuid paar päeva hiljem Strasburgiga. Ütlesin, et Settinist sõidan rongiga edasi Hamburgi. Neil oli sama marsuut, temaga kaasas olis kaks Tallinna poissi, neilt sain aadressi kus võin peatuda kuni nad mulle järele jõuavad, et siis ühiselt edassi matkata ja leida “jobi” ehk koht laevale.
Reedel pidi laev pealelõunat 5-6 ajal umbes välja sõitma, pileti ostsin kõige odavama, tekireisijana, ees vööris laevaninas all oli ruum kus oli üldine suur lai nari. Seal peal magasime oma asjadega kõik tekireisijad. Saatma tulid minu vanemad, vend, onu oma norikuga ja väike koer, must taksi “Boy”.
Laev manööverdas ja lahkus sadamast, nägin veel omakseid lehvitamas mulle ja siis kadusid nad silmapiirilt, jäid sadama ehituse varju, laev võttis aga kursi saare poole. Jälgisin laevalt kuidas Tallinn jäi ikka kaugemale ja väiksemaks kuni ta viimaks hoopis kadus, olin reelingu äärel ja silmitsesin kaugenevat maad, kord mis kergelt lainetes ja õhtutaevast, mis juba punetas enne päikese loojangut. Nüüd mõtlesin kes mind ootab, kuhu ma lähen ja jõuan, ees oli kõik võõras. Pole enam kodu, kus uksest sisse lähen. Omakseid, kellega vestlen ja toidulauas, maitstes ema poolt valmistatud maitsvaid sööke.
Fotol reisilaev Tallinnas, internet
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim