Los Angeles, kell 4.25, 2015

Los Angeles, kell 4.25

Tundub, et sellisel kellaajal magab isegi Los Angeles ning öörahu valitseb kõikjal – olen suutnud oma unevajaduse täis magada. Nii ma istun hotellitoa vetsus, läpakas toetatud poti äärele ja püüan lühidalt sõnadesse panna meie ülipika tuleku.

Alustuseks tegime enne väljalendu endile ühe rahutu hotelliöö, et ikka sihtkohta saabudes tabaks meid korralik väsimus. Mille me suutsime ka saavutada. Seega seekord alustasime oma seiklust Tallinnast 🙂

Eesti-Taani õhusilla läbimine toimus peaaegu märkamatult ning väärib eraldi mainimist, et esmakordselt suutis Estonian Air üllatada peaaegu ideaalse tõusuga/maandumisega. Ja Silvi sai Tallinna lennujaamas tunda erikohtlemist kui tollitöötaja ta pealaest jalatallani läbi otsis ning takkapihta tema käsipagasist erinevaid proove võeti – saabusime õnnelikult Taani.

Päiksepaisteline Taani tõi silmadesse sära.  Kui veel avastad, et poodides müüakse“okset“ on suunurgad kõrvuni ning leiad üleüldiselt, et elu on täitsa lõbus.

Londoni toll armastas Silvit aga sedavõrd, et läbikompimisele lisaks pidi ta seekord „puki“otsas oma säärejooksu näitama ning Ragnari ja Tarmo käsipagas suundus lisakontrolli. Ometi pääsesime ka sellest tollist ning maandusime kuskile keset lennuvälja.

Avastades pool tundi enne lennuki väljumist, et  infot Ameerikasse suunduva lennu kohta puudub – muutume veidi ärevaks ning kui ühtäkki tabloole ilmus kiri, et peame hoopis teise terminali jõudma, sai ennast väheke kiiremini liigutatud küll. Lennujaama metrooga põrutasime kaks peatust ning siis me tõesti seda suurt valget maailma vägevamat reisilennukit näeme! On ilus, on vägev!

Lennuki enda kohta on avaldatud nii kirjandust kui videosid (airbus 380) säästan end ümberkirjutamisest aga selle „mölaka“ õhkutõus on imeline ning kogu meie 11 tunnine lend möödus justkui taevahotellis – vaatad palju telekat, jood ja sööd ohtralt. Vahepeal üritad tukkuda, külastad vetsu kus käte pesemiseks mõeldud veetemperatuuri saab jälgida lausa anduritelt.

Õnneks on ka Ameerika vahepeal arenenud ning tollikontroll muudetud osaliselt automaatseks, suundume meie „korduvalt Ameerikat külastanud isikud“ automaatkontrolli, siis Silvi ja Tarmo saatuse pidi otsustama tollitöötaja. Püüdlikult masina juhendeid täites saime aparaadist lõpuks mingid lipikud kuhu automaat oli lisanud meist hetkefotod  – naerupahvakud üle tollisaali kõlades, suunati meid siiski tollionu kontrolli, kes uued näpujäljed võttis ning fotod tegi. Nimetas Ragnarit ahviks ning meid Dellaga samasugusteks ahvideks – virutas templi passi ning nii me Ameerikasse sobilikuks saime. Ka Silvi ja Tarmo tunnistati USAsse kõlbulikeks ja pikast tagasilennust pääsesime kõik.

Lennujaamast väljudes sattusime tänava„ellu“, mida sõnadesse on raske panna, mida saime päris pikalt jälgida. Kui aga hotelli transfeeri ei saabunud ka peale korduvaid helistamisi (ootasime rohkem kui tund aega) ning peale ahvikannatust otsustasime siiski ülikalli tasko võtta. Taksojuhiks indukas, kellele me kohe üldse ei meeldinud ning kui leidis, et ma miskit solvavat justkui ütlesin (kuigi vestlesin hoopis eesti keeles) tundus mulle, et kohe tõstetakse meid taksost maha ja vaadake kuidas ise hakkama saate. Õnneks suutis Ragnar selgitada, et me pole tulnud tema sõidukisse eesmärgiga teda solvata ja selline see meie emakeel on – leidsime end lõpuks hotellist.

Ega hotell ise miski kaunis „pärl“ pole, kannatab kahte ööd veeta küll. Samas ei saa kinnitada, et Silvi ja Tarmo tuba elamisväärne oleks. Käisid küll õhtul uut tuba nõudmas, mida lubati siis järgmisel päeval neile eraldada. Vaatame, mis uus päev toob….. Ja loodame, et järgmised blogipostitused tulevad väga seiklusrohked ja ägedad ehk siis meie seiklus saab alguse!