Pühapäeviti käisime sõbraga linna peal, sellega tutvumas, siis oli meil ka omavahel aega rohkem vestelda sest tööpäevadel seda polnud. Tema töötas hommikusel vahetuses ja võtsid sütt. Ta jutustas ka oma elust pisut möödaläinud elust.
Ütles, et elas Tallinnas, enne ärasõitu õde oli abiellunud, pulmad peetud Tartus. Õe poolt omaksed ja sugulased olid sinna sõitnud, pulmalisi palju. Ütles, et õde öelnud temale, söö sina enne köögis kõht täis siis saad linna vaatama minna, sul niikuinii vanemate inimeste seas pole kuigi huvitav.
Ütles, et olin ju kasvaja poiss, söögiisu hea, nii siis lasin endale maitsta kõike mis köögis valmistatud oli. Õde vahepeal käinud teda vaatamas, öelnud, et kui kõht täis, magus supp on tainas, vanasti olid suured tirinad terve ämbrimahuga peaaegu.
Niisiis ta hakanud seda magusat suppi ka maitsma ja maitsnud peaaegu tühjaks, ütles, et siis oli tõusmisega toolilt küll tegu aga enne kui ta saanud köögist väljuda tulnud õde ja märganud, et tirin tühi.
Ta oli nutma puhkenud et miks sa küll seda tegid, mis ma nüüd pulmalistele anna, uue tegemine võtab aega aga mis tehtud see tehtud. Tuli uus keeta.
Poiss ütles, et see juhtum ja vemp mis ta tookord õele mängis, ei lähe tal kunagi meelest ja tunneb end suure süüdlase olema, millist meie elus võimalik püüab heaks teha. Nii veeresid meie töönädalad, sain päris hästi oma teenistusest kõrvale panna sest peale perenaisele korteri ja söögi eest ma suuremat kulu ei lubanud.
Vist paar korda mis ma kinos käisin. Niisiis ühel päeval ütlesin tööjuures kaks nädalat ette ja sain lõpu arve. See kaks nädalat tuli mul aga halval kohal töötada, kusagil jõe all kust vett alla nirises ja jalgupidi vees töötada. Hiljem kuulsin, et kõigiga kes äraminejad on, tehakse niimoodi.
Sõber jäi sinna mina aga sõitsin Antwerpeni ja mul oli õnne, sain kohe laevale, küll kokale poisiks kuid teisel päeval pandi sinna teine ja mina jäin masinaruumi masinisti käealuseks.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim