Lugesin lehest et on vaja töölisi vabrikus kus töötati igasugu metallosi nii plekist kui alumiiniumist preside peal, mis lõid välja igasugu osi. Hiljem venitades ja uued kujud ja vormi andes. Kui tööle läksin sinna ennast pakkuma, meister küsis kas olen selle alapeal varem töötanud, nimetasin ühe teise vabriku nime mis töötas umbes samal toodete valmistamise alal.
Kuid kas mu nägu reetis mind, et valetasin aga paistis nii küll välja. Ta kutsus mind endaga kaasa ühe pressi ette, asetas selle sinna alla ja vajutades jalaga pressi pedaalile hakkas see ümmargusi litreid välja lööma. Muidugi iga kord kui litter oli väljalöödud, nihutas ta pleki edasi, pressil oleval riba vastu ja press lõi täpselt uue samasuguse.
Nüüd kus ta mul oli ettenäidanud töökäsitlusviisi, käskis mind edasi teha. Istusin masina ette, võtsin plekitahvelservast kinni ja vajutasin pedaalile jalaga. Ja siis sa püha taevas. Masin hakkas nii kiirelt neid litreid lööma, et tulid ainult poolkuu sarnased ja veel vähemaid. Kuid siis pagupealt oli mul selge, et jala oleks pidanud pedaalilt ära võtma kui oli ta korra alla vajutanud ja siis uuesti jälle vajutama kuni olin plekitahvli edasi töötanud õigele kohale.
Tundsin kuidas kõrvad läksid mul tuliseks ja nägu nagu õhetama löi. Oma vabanduseks ütlesin, et jalga lõi kramp.
Võtsin uue tahvli ja nüüd käis press normaalselt ja litrid tulid ümmargused ja ilusad. Ta vaatas mind prillide alt poolmuigel ja läks sealt minema. Kui ta hiljem minu juurest läbi käis ja nägi, et töö jookseb mul libedalt ja kiirust oli juurde tulnud. Mõned päevad hiljem töötasin juba maksimaalse kiirusega, see on, et jalg käis juba pidevalt pedaalil olla, kuni terve jooksurida plekitahvlil oli läbi löödud.
Mõniaeg hiljem paigutas meister mind teisele pressile, mis lõi kui ma ei eksi, olid suupillidele küljed. Mõni päev harjumist ja siis töötasin ka sellel pressil maksimaalse kiirusega – lugeja näitas päevas arvu mis kõikus 16 000 ümber, vahel pisut rohkem, teinekord vähem.
Kui selle tellimuse kogus oli valmis viidi mind jälle teisele pressile. Seekordne töö käis käest kätte. Üks pressil kes lõi välja litrid, need rändasid kõrval töötava mehe kätte kes andis oma pressid kausikujulise kuju, sealt läks edasi kõrvalseisva pressi alla kus seda kausisarnast kuju või eset venitati, kus ta sai pool endisest sügavusest juurde ja nii järkjärgult edasi kuni see lõpuks küpseks vormiti kuhu nad hiljem ja mis neist saadi, ei seda tea.
Palk oli siin väiksem kui varem olin saanud kuid ajasin nii läbi kuni kevadeni. Eks ta olnud rohkem hädaabitöö ja teiseks oli ta ka ohtlik kiiruse juures.
Üks kord kui jälle töötasin käest kätte, minu eelmine mees kes mulle detailid ettetöötas, nägin juhuslikult kui olin tema poole vaadanud, et midagi nagu heledat kukkumas masina alt rennimööda all olevasse kasti ja selle järel torkas mees käe suhu. Panin oma masina seisma ja läksin tema juurde. Nägin, et sõrm oli otsast läinud. Kutsusin meistri kes ta tööjuurest ära viis ja arsti juurde saatis. Sellest peale olin ka ise ettevaatlik ja töötasin tähelepanelikult.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim