Lootsime mõne laevaga putket teha kohe kui sinna sõidab, kui säärase leiame. Laevu oli seal palju, meist mõned suured ühetekilised, mis eluslambaid vedasid Austraaliast, kuid sinna kanti me ei soovinud minna. Üks päev kui Hansuga jälle sadama lähedal olime, tulid kaks norra meremeest ja küsisid meilt, et juhataksime kus asuvad lõbustuskohad – neid oli terve pikk tänav täis, sadama lähedal. Juhatasime nad sinna tänavasse ja läbisime selle – iga lõbustusmaja uksel oli naisterahvas kes kutsus kuni sellest möödusime. Come in Jankys, nice ladys wishky and dance – tulge sisse jänkid, ilusad preilid, viski ja tants. Möödusime kõigist neist kuid ühel uksel seisis naisterahva kipskuju, hoides käes pärga. Sinna sisse tüürisid norralalsed, kutsusid meid ka, et olla saanud täna laevalt maha maksu ja nüüd tahavad endid lõbustada, lubasid meid ka kostitada. Kangest joogist me kumbki Hansuga ei hoolinud kuid kõhutäis oli sööki marjaks, nii sisenesime kõik sinna.
Ruum kuhu astusime oli avar, ümberringi peegelseinad, seintest meeter 1 ½ eemal seisid maast laeni jämedad ornament sambad, mis palistasid 2 meetriste vahemaadega seina äärt.
Seina ääres ise oli jaotatud eest avatud boksideks. Ainult külgseinad, mis eraldasid üksteist. Kui nüüd laua äärde kohad sisse võtsime ja pilgu heitsime vastasseina, siis paistis, et sellel ruumil lõppu ei näinud olema, ainult üks ornamentidega palistatud avar ruum, mis näis olema lõpmatuseni.
See peegeldus kõik peeglis. Lae all rippusid dekoreeritult värvilisi linte, valgustus oli hämar ja nõrk muusika tuli kusagilt kaugemalt. Kui kelner oli meile laua tellimise peale ära katnud, küsis ta meilt meie maitsetest. What is Your you?
Meie Hansuga sellest küsimisest aru ei saanud kuid norralased teadis või taipasid nad seda ja vastasid et let us see – las me näeme.
Seepeale muusika läks marsile peale üle ja ruumi keskele hanereas marssisid noored neiud, kerge kehakattega, tehes mitu ringi, et selle ajajooksul iga soovija omale leiaks lauapartneri. Norralased julged kogenud mehed said sellega peatselt hakkama, leidsid endile sobivad partnerid. Meie Hansuga loobusime. Olime küll noored kuid siiski elutargad mida olime lugenud ja õppinud kirjandusest. Sõime oma kõhud täis, tänasime kostitajaid ja lahkusime, jättes norralased daamidega lõbutsema.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim