Vahepeal vanemad olid saanud uue korteri, Waldhofi vabriku majasse, mis asus kaunis jõe ääres. Mälestuse järele Kontse all tänav jooksis kohe jõe äärde välja ja teise pool kaldaga paadi ühendus. Pühapäeviti linnarahvas sõitis teisele poole kaldale, seal oli kohe männimets ja väga ilus koht kuhu väljasõite sai tehtud. Ka meie meie käisime seal.
Ühel pühapäevasel päeval olid minu vanemad koos väikese vennaksesega aga välja läinud ja mind tuppa magama jätnud. Kui ma üles ärkasin, leidsin, et olen lukustatud toas, läks mul kisa lahti, sest luku taga olemist ma kõige rohkem kartsin. Lõhkusin algul ukse pihta, siis aga kui keegi ust ei avanud, ronisin söögilaua peale, mis akna all oli ja ma oma väikeste rusikatega läks trampimine vastu akend muidugi ühes kisaga. Kui kaua ma seal lõhkusin ei mäleta, kuid siis nägin isat all tänaval, akna all, valmis mind püüdma kui akna peaksin katki lõhkuma ja alla kukkuma sest elasime kõrguse järele kolmandal korral. Kõige alumine korrus oli majaelanikele majanduslikud ruumid. See oli suur punane maja, telliskivi ehitus. Nii siis kui isa tänaval mind passis jooksis ema teist uulitsa kaudu sest eelmistel ei olnud sissepääsu hoovile ega majja. Hiljem kuulsin kui ema teistele sellest rääkis, et ta jalad pole enam kandnud trepist ülesse jooksmisega ja võtit pole uksele lukuauku saanud. Kui ta siis sisse pääses ja ema süles olin, tundsin, et olen päästetud – niivõrd kartsin lukutaga olemist.
Hiljem kui vanematel oli ära käimisi, mind enam luku taha ei pandud. Kõrvalt korterist keegi pidas silma peal vahete vahel.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim