Ühel päeval onupoeg tuli minu juurde ja rääkis et keegi tahab oma korteri kogu mööbliga maha müüa, muidugi ainult korterisisustust sest korterit ennast müüa ei saanud. See oli kuulunud müüjale, majaperemees oli teine. Pärisin miks too maha müüb siis selgus, et mees on eestlane ja naine soomlane.
Pahandus oli tulnud nende vahele sellepärast, et kumbki neist tahtsid esimesena oma kodumaalt läbi minna enne ja siis alles elukaaslase kodumaale.
Mõlemad oli ka lepimatud kanged js kooselu selle tühja jonni pärast purunes. Lapsi neil ei olnud, see oli hea asi.
Nii läksid nad lahku, iga oma teed ja korteri “ostsime” nelja peale. Hans, onupoeg Mike, vend ja mina. Korter oli aus: saal, söögituba, kolm magamistuba, kõigis isevärvi mööbli garnituuriga, köök, vannituba ja esik. Korteri üür 60 dollarit kuus. Nii et igal mehel 15 dollarit, sisustuse eest maksime kokku 500 dollarit. Saalis oli roheline plüüšmööbel, söögitoas tumepunane poltstriga. Ühes magamistoas kuldkollane, teises roosa ja kolmandas taevasinine, mille endale valisin vennaga.
Akendel oli siidikardinad jar asked ööriided. Mööbel oli ilus ja hea. Korter oli alumisel “ground floor” korrusel, nii, et ka ülesronimist vähem. See oli vanema-aja ehitus kus lift puudus.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim