Minu ristiema, minu ema poolt kõige noorema vanusega tädi Juuli Sitsra, elas ka tol ajal Pärnus, Riia maanteel, meilt Kontse alt umbes kümme minuti tee. Niisiis minu emale tädi ja minule vanaema õde. Tädi Juuli oli väga tore inimene, samuti tema mees Enn, kes oli Juuli tädist tublisti vanem, nii umbes paarkümmeaasta ümber. Enn oli tol ajal juba vana mees, valge põskhabemega nagu hiljem kuulsin oli Enn rikas kaupmees olnud ja vanapoisina abiellunud tädi Juuliga.
Nüüd enam kauplust ei olnud, käisin iga päev tema juures, kooliõppe raamat kaasas ja nii oli Ennust saanud minu esimene meeskooliõpetaja emakeeles. Lugesin eelmisel päeval antud lugemistüki, mille olin kodus ära õppinud temale ette ja ka arvepidamist, liitmist ja lahutamist ja pistu üks korda üks iga päev kui seal käisin, nii kestis see seni kuni ühel talvisel päeval isapoolt vanaisa hobustega meile sõitis, toakraami ja muud seemed peale pandi, koorem kinni seoti ja ka meie ise peale istusime ja sõit läks lahti.
Vanaisa juhtis esimest hobust, selle peal olin mina ja teist hobust juhtis isa, selle pääl sõitsid ema ja vennake. Sõit väga kaua ei kestnud, tee pikkus pidi olema kaksteist versta, sellel ajal maksis vana mõõtühik – verst, süld, toll ja puud, nael, viimane on raskuselt nüüd 400g. Elama asusime pika kivihoone katuse korrusega, keset hoonet jooksis koridor läbi, mis poolitas hoone vasak- ja parempoolseks. Korter oli ühetoaline, ühe aknaga ja säärased korterisi oli selles majas üle neljakümne. Selliseid maju nimetati kasarmuteks ja neid oli ridamisi palju mitmes reas ja see koht kuhu meie nüüd elama asusime oli Sindi Kalevi Vabrik.
Ka vanaisa elas vanaemaga Sindis, samuti minu onud ja tädid oma perekondadega. Mind pandi nüüd vabriku lasteaeda, kus õppimine edasi läks. Koolimaja oli suur, mitmekordne ja klassiruumid ka avarad. Esialgu õppisin veel eelkooliealiste klassis aga siis kui vanemaks sain juba päris I klooliklassis. Ka väike vennas oli juba nii vanaks kasvanud, et käis minuga ühes eelkooliealiste rühmas. Ema käis nüüd ka tööl – ta oli kuduja või kangur nagu nüüd nimetatakse. Vabriku töölistele anti üks tund lõuna vaheaega, vabriku vile andmisega ja tööle tagasimineku signaal jällegi vile.
Vabrik asus asula keskel ja nii töölised said kõik kodus lõunatada ja need kellel veel koduloomad olid nagu sead – nende pidajaid oli palju, söödeti ka veel ära. Sealaudad olid asulast pisut eemal ja siis oli näha kuidas nobedad jalad, õlgadel kaelakoogud toiduämbritega, ruttasid loomadele toitu viima. Mõnes perekonnas olid vanemad inimesed kodus kes ei töötanud, seal oli lihtsam. Lõunatoit oli valmis tehtud, kuid meil ja paljudel teistel seda ei olnud ja kui pidi töötama ja perenaine jõudma ka toidu selleks ajaks valmis teha, kui mees loomade söötmiselt tagasi tuleb ja ka lastele kes koolist hiljem olid tulemas. Aga nad kõik suutsid seda teha jaotades oma töö hommiku, lõuna ja õhtu vahel. Ka meid rakendati selleks kui koolist olime koju tulnud – pidime pliidi alla tule tegema pool tundi enne kui vabriku õhtust vile, selle aja peale läksid juba veed ja teinekord supakartulad või mantlitega, või kuidas neid nimetataks, keema ja emal oli kergem ja toit sai aegsasti valmis… seega jäi tal rohkem võimalust muud tööd teha. Ta õmbles meile kõik riided, kudus sukad ja kindad ja pesu selga aga eks see kõik võtab oma aja, koristada, puhastada ja pesta peale selle kõigi eest hoolitseda.
Oskar Reikop
Sindi kalevivabrik Liiwimaal 1866 /W.S. Stavenhageni gravüür
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim