Ungari piiril antakse koheselt märku, et selles riigis tõmmatakse asju autost. Hea algus ja tutvustus Ungarile.
Külades on iga posti küljes suured mögafonid. Huvitav kas ungarlasi aetakse hommikul ühiselt üles võimlema või valmistavad nad ette ennast võimalikuks tuumarünnakuks aga selline pisidetail iseloomustas kõiki külakesi. Lisaks külades – olgu siis suur või väike külake, tundsid uhkust, et neil on kaks kirikut. Praktiliselt kõrvuti nad asetsevad nagu pannkoogil kaks mahlast kirssi.
Perenaise rollis olles võin öelda, et varsti hakkab muret tekitama puhta pesu puudus. Erika järjekindlalt üritab pesu pesta ja pesu kuivatamiseks on ta leidnud huvitava mooduse. Ta riputab märja pesu autosalongi ja nii nad siis kimavad kiirteedel nagu korralik pesumaja. Meil veel paar hilpu on puhtad….
Kohaliku majaomanikuga purssisin veidi saksa keelt, millest onkel koheselt kinni hakkas. Entschuldige Sie Bitte – ma ei oska saksa keelt! Aga siiani oleme hakkama saanud ka kehakeelega seega päris hätta me pole jäänud.
Carmen, Mattias ja Della said eile ka mõnusa kogemuse võrra rikkamaks. Ujusid ja sulistasid Balatoni järves nagu korralikud hülged. Kohalikke õnneks jalutas kaldal vähe aga need üksikud vist pidasid lapsi veidi segaseks sest tuul oli kõva, äike möllas ja vihma sadas. Äike müristas korralikult ja ähvardavalt, pole enne sellist kõud tunda saanudki.
Huvitav on siin veel see, et umbrohuks on neil luuderohi ja kaktused kasvavad, õitsevad igal pool.
Õhtul tiirutas helikopter musta põrnikana üle maja, tänaval tuututas turistirong ning tuvid kudrutasid kõvahäälselt andes teada oma kohalolekust.
Siinset elu võiks võrrelda Palangaga, elu kees ka öösel kui ma kell üks öösel rõdul istudes Kristelile sõnumit saatsin. Muide väga soe oli õues!
Täna siis soojale maale ja loodame, et vihm meid ka lõpuks maha jätab.!
