Üks suvel peeti New Yorgis ümber südalinna jooksugrossi, ka Hans võttis sellest osa. Olime oma poistega 125 uulitsa idaosas kus jooks läks mööda 1 anenüü kaudu. Kui Hans meist möödus hõikasime talle, et paneks juurde kiirust siis kindalsti on ta esimeste hulgas kuid jooksjaid oli palju ja kohale tuli ta peale neljakümnendana. Ka see oli juba midagi, kuid jalad olid selle eest päris kanged. Hõõrusime ja masseerisime tal jalgu hulk aega enne kui jälle normaalseks said. Mõtlesin edamisi, et ma küll ei läheks säärasele jooksugrossile kus pead jooksma hinge eest et kohale tulla. Arvan, et jooksta võib rahulikult enda terviseks nii, et sa endale liiga ei tee.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim
