Sügisel läksime kooli, mina rakendusse ja vennas algkooli veel. Koolis õppisime hästi, hinded olid head ja ka sellega enesetunne ülev. Kui suvekooli vaheaeg tuli, ei olnud me linnaeluga päri. Puudus see rohelisus, käepäraste mere vesi, seda küll Pärnus olemas, kuid siis pidime minema hulk maad rohkem ja mets oli hoopis teisepool Pärnu jõge, nii me siis ühel päeval võtsime vennaga nõuks minna loodusesse.
Isa vanem vend elas üle jõe just Waldhofi vabriku vastas, teisel pool jõekaldal, Tammiste mõisa pargi ääres. Linnast läbi üle silla, oleks see tee sinna väga pikk olnud ja ka Kerise alt, seda vist kutsuti ka Niidu alt üle jõe minna oleks lühem, kuid arvasime, et ehk teisepool jõge on keegi jõeääres, neil olid ka paadid seal ehk näevad meid kui kätega vehime ja hõikame ja viivad meid üle. Sinna jõudes nägime küll paatisid, neid oli mitu kuid ei ühtegi hingelist. Olime nõutud, tagasi ka ei tahtnud minna siis leidsime jõekaldalt mõned puualused, mis parvetamise ajal olid kaldale kinni jäänud, korjasime kokku ja tegime parve.
Et riided märjaks ei saaks, murtsime me kaldalt pajupõõsaltelt oksI, mis panime parvele pääle, et oleks pisut kõrgem, siis ruttu riidest lahti, riided peale, kuid kui küsisin vennalt kas ta arvab, et suudab teisele kaldale ujuda või ootab kuni ma teisele poole kaldal ära käin ja paadi toon, kuid ta läks juba järsku ja võttis suuna teisele kaldale.
Mina lükkasin ühe käega parve ja ujusin temale järele, hirm oli tema pärast sest Pärnu jõgi on lai, kardsin, et ta väsib seepärast hüüdsin et ta jääks parve lähedale ja hoiaks sellest kinni, siis ei väsi niipea ja nii me sumasime kuni teise kaldani õnnelikult.
Kui olime riietunud ja juba onu juures, ei uskunud meid, et olime üle ujunud sest riided olid ju kuivad. Siis kõnelesime et parvega tõime riided üle. Neil oli seal oma maja, lehm, lambad, kanad, kass, koer. Kohe maamoodi. Olime seal kuni õhtuni siis toodi meid paadiga tagasi.
Koolid sügisel algasid meie koolis kuid isa lõpetas laeva peal oma töö ja aastavahetusel kolis meie perekond Tallinna.
Minul oli aga õppeaasta niisama ka vennal pooleli. Nemad läksid kuid mina jäine kellegi perekonda kelledel oli väike eraldi tuba ära anda, sinna elama ja kevadel pidin kui õppeaasta lõpeb, neile järele minema.
Nii ma siis elasin, ostsin poest toitu ja pidasin kõik ametid peale õppimise. Laupäeval peale kooli tundise, läksin jala Sindisse, seal elas nüüd minu ristiema tädi Juuli – pühapäeval aga tulin tagassi.
Tädi kostitas mind tublite ja pani ka kaasa, siis oli minul endal vähem toiduga tegemist. Nii ainult see oli paha, et käia tuli jala. Harjusin nii ära, et pärast saanud arugi, et see tee oleks pikk olnud. Kui jõudsin Sindi kanti, siis arvetasin, et pool käidud ja nii jagasin oma tee pikkuse lõikudeks siis ei saanud arugi kui tee üha kahanes ja lühemaks jäi.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim