Sadama värava juures kohtasime teisi poisse, kes ka olid sissekukkunud kuid pääsesid tulema ilma trahvita – politseinikud paistsid paremad olevat. Nüüd nägime, et siin pole midagi teha, teeme veel perenaisele halba. Otsustasime sõita Hollandi piiri lähedale väikesesse sadama linna “Emdeni” sealt lootsime kuidagi Hollandi pääseda. Perenaisega õiendasime arved. Raudteejaamas kus olid seinale maalitud saksamaa kaart linnade ja kogu raudteeliinide ja jaamadega. Seal nägime kui palju meil sõita tuleb, võtsime piletid ja pealelõuna olime juba Emdenis. Linn oli väike aga ilus ja puhas. Linna südames mägi, mis kujutab umbes Harju mäge. Ostsime poodist söögipoolist, lisa sellele mis oli meil kodunt kaasa võetud ja ronisime määle, et seal einetada. Oli tööpäev, seega rahvast vähe liikumas ja meil endil olemine segamatu. Peale einetamist leidsime endile ühe lihtsama ja väiksema hotelli kus peatuma jäime oma pakikestega hiljem aga ise sadama suundusime. Sadam ise oli pisuke, nägime ainult kalapüügilaevu ja paate. Nende hulgas ka neid mis üle lahe Hollandlastega sinna tulnud neile kui piiriäärsed naabrid oli selleks vastav luba. Piirivalvurisi olid politsei riietus kõndisid aga tohutult palju seal ringi paari viisi. Nägime, et siin pole teha midagi, võib tulla ainult sekeldusi.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim