Lembitu tänaval, samas majas elas, varemalt kus meiegi minu vanune poiss kellega olin saanud sõbraks. Tema töötas Maakri tänaval asuvas raualaos hoovitöölisena jae las nüüd Riisannam uulitsal kuid kui sõbrad, olime tihti koos ja ka nädalalõpud veetsime tihti peale linnast väljasõite tehes teiste noortega üheskoos.
Niisiis olid ka temal minu viimased plaanid teada ja järsku oli ka tema nakatatud sellest ideest.
Ühel päeval peale tööd tuleb ta minu juurde ja ütleb, et laev on olemas millega saame minna. Nimelt nende majas elab perekond kelle perekonnapea laeval III mehaanik, laev on praegu Tallinnas laadib kaupa ja pühapäeva vastu esmaspäeva hommikul vara laev väljub, jutud olla temaga kõik räägitud, nii üks tuttav laeval kes teab ja võib abi anda, vajadusel korral, peamiselt joogivee suhtes, sest toidu võtame ise kaasa.
Leppisime sõbraga kokku, et pühapäeva õhtul kella 10 paiku lähen tema juurest läbi ja sealt hiljem kui on pime laeva.
Ema tegi mulle kaks väikest kotti valgest kotiriidest, ühe toidupoolise jaoks ja teise nipet-näpet, pesu, sokkide ja muu tarvis. Need olid parajad kumbagi kaenlaalla võtta, väikesed ja kerged sest isa ütles, et suured kompsud ja pakid on ainult tüliks sääraste reisude ajal.
Nii jätsin kooli pooleli ja valmistasin end reisule. Pühapäeval kui jäi juba pimedaks, seadsin end minema. Isa ja ema andsid mulle oma vanemlikud soovitused ja õpetused kaasa, jätsin nendega ja vennaga hüvasti ja läksin. Muuseas vend peale algkooli lõpetamist läks riidekangaste magasiini müüa õpilaseks ja seal hea eduga, palka oli peale õppeaja juba tõstetud ja oli kaupluses hea töötaja.
Oskar Reikop
Erakogu. Oskar vennaga
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim