Niisiis kui ma seal üksinda seisin ja mõtlesingi, tuli minu juurde üks härrasmees, rääkis saksakeeles. Küsis kuhu sõidan ja kelle juurde ja ühte ja teist.
Rääkis, et sõidab ka Settini ja on kaubanduse asjus. Kutsus mind oma kajuti, et väljas on juba kõhe ja seal parem vestelda. Olin koolis õppinud saksa keelt ju varem ja mõtlesin ega see paha tee kui saab nüüd pisut praktiseerida sest on hea kui keel saab rohkem elavamaks ja nii ma läksin.
Ta kostitas mind kompfektidega, näitas ülesvõtteid ja postkaarte mitmesugustest linnadest. Mulle aga paistise see imelik olema sest kui me kajutisse sisse tulime, minu meelest pani ta ukse lukku ja ma korra kahtlustasine, et see pole õige asi sest juba lapsest saati mulle ei meeldinud lukus ustega olla kuigi ma polnud ju nüüd üksinda. Kui ta aga minu kõrvale istus ja mu kätt siluma hakkas, oli mul asi selge, et pean siit kohe kaduma. Ütlesin talle, et käin väljas ära ja tulen tagasi.
Ta tegi ukse lahti ja ma olin vaba. Nüüd läksin oma ruumi, kus teised minu kaasreisijad samast klassist ja rääkisin neile sellest. Ütlesid, et sul oli õnne, et tulema said, sääraseid ebanormaalseid ja haigeid inimesi on enne olnud, kes on kuritegusid toime pannud ja oma ohvrid üle parda pimedasse merre visanud.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim
